Kersnate raamat „Ei jäta elamata“ puudutab ja kõnetab
Vahur ja Liina Kersna on oma raamatut „Ei jäta elamata“ pea paar kuud Eestimaa eri paigus tutvustamas käinud. Viieteistkümnendal küünlakuu päikeseloojangulisel õhtupoolikul jõudsid nad lugejatega kohtuma Lääne-Virumaa Keskraamatukogusse.
Ülle Kask
Alati särav Vahur Kersna küsis hakatuseks, kuidas te nii ruttu Tartu maratonilt tagasi jõudsite. „See on vist mingi väga hea põhjus, et olete tulnud pühapäeval päikeseloojangu ajal kodust välja. Ju see oli siis saatus, et see, mis juhtus, meid kokku viis,“ lisas ta.
Hääl käskis kirjutada
Vahur Kersna oletas, et mõned kokkutulnuist käisid vist ka kaks aastat tagasi tema raamatu „7×7“ esitlusel. „Teie tulite vist vaatama, kui elus Kersna on. Ikka veel.“
„Kulda võid maapõuest kaevata, aga aega ei anna sulle keegi,“ jätkas Vahur. „Seitse aastat tagasi oleksin olnud õnnelik, kui taevas oleks avanenud ja ingel oleks alla tulnud.“
Raamatust „Ei jäta elamata“ kõneledes ütles Vahur, et räägib sellest meie vormis, sest teost on ju kirjutanud mitu inimest. „Sõna on saanud arstid, nõiad ja muidugi minu armas abikaasa Liina.“
„Kuigi Liina on kooliteatris pantomiimi teinud ja mina eeslit mänginud, ei tule sellest teiega kohtumisest kunstimeistrite kontsert, vaid vestlus, mis teile korda läheb,“ jätkas ta. „Pole mõtet kirjutada raamatut, kui see inimesi ei kõneta ega puuduta.“
Ta tõi võrdluseks möödunudsuvisele laulupeole Kristiina Ehini kirjutatud „Puudutuse“, milles poetess muuhulgas ütleb: „Puuduta mind oma headuseväega – ainsaga, millel on väärtust. Õnnista oma sileda käega minu karedat saatust.“
Liina Kersna rääkis, et iga päev saab 20 inimest Eestis vähidiagnoosi. „Meie Facebooki leheküljel räägivad inimesed oma lugusid, jutustavad sellest, kuidas raamat on neid aidanud edasi elada ja võidelda.“
Raamatu sünniloost rääkides meenutas Vahur Kersna, et kui ta poolteist aastat tagasi Tartus haiglas oli ja väga kehvast seisust toibus, kuulis ta häält. „See polnud psühhiaatria vallast, kus hääled räägivad ja ütlevad, et mine pane maja põlema. Minule tuli teadmine otse pähe ja metalne hääl ütles, et sa pead raamatu kirjutama. Mõtlesin, et nii see hullumeelsus algab. Pähe hakkas tulema peatükke nagu jämedast torust, kuhu ja mida kirjutada. See kestis poolteist tundi ja siis tuli vaikus. Järgmisel hommikul ärgates hakkasin kirjutama ja tegin seda kaks nädalat jutti.“
Raamat annab inspiratsiooni
Vahur Kersna jätkas, et ta ei kirjutanud oma ängide ja tungide väljaelamiseks. „Inimesed saavad ju aru, kui nendega ausalt suhelda ja et neil oleks rasketel hetkedel tuge ja abi. Eriti puudutab see mehi, sest mehed ei ela ennast välja, ei nuta, vaid joovad, aga alkohol ei vii pingeid ära, vaid tuimestab. Inimese kainenedes tulevad aga kõik probleemid tagasi.“
Liina märkis, et stressitaluvus on inimestel erinev. „Peale nuttu hakkab ju ka kergem. Igast probleemist ülesaamine, raamatus siis haigusest, nõuab muutust. Ja siis me peame vaatama enda sisse. Endale tuleb esitada küsimus, kas elu, mida elame, on pingutust väärt ja miks ma tahan edasi elada.“
Vahur selgitas, et nende raamat ei ole retseptiraamat. „Sama tablett samas koguses ei ravi kõiki ühtemoodi. Parim, mis see raamat võib anda, on inspiratsioon, kas elada edasi või mitte. Tuleb pöörata pilk enda sisse ja leida ise vastus, millise arsti või ravitseja juurde minema peaks. Ja selleks on tarvis vaikust. Vaikust, mis ei karju nagu telereklaam. Kelle teene see on, et sa elus oled? Sinu enda aktiivsus on tähtis, et toetuda siis arstide pingutustele või kasvõi vaimumaailmale.“
„Elu ei ole ainult roosidel tantsimine, juuksepikendused ega kunstküüned,“ lisas Vahur. „Meie kõigi päevad siin maa peal on loetud. Miks raisata neid halamise, kaklemise ja paha tuju peale. Aga kui on halb, siis on halb, kui tuleb nutt, tuleb nutta, kui kõht on tühi – süüa. Ära jäta elamata, nagu meie raamatu pealkirigi ütleb. Et sa hiljem, inglina taevas lennates oma elus mitte midagi ei kahetseks.“
Armastatud teleajakirjanik lubas lahkelt kõikidel inimestel ennast puudutada ja kallistada.
Liina ja Vahur Kersna Rakveres raamatuesitlusel. Foto: Ülle Kask
