Kert Kirsimäe: vabatahtlik panustamine on Eestis ülimalt oluline

Kert Kirsimäe on nelja lapse isa, metalliettevõtte TB Works Kadrina tehase juht, aktiivne kaitseliitlane. Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäevale mõeldes vestlesime riigist ja vabadusest.

Katrin Uuspõld

Millised mälupildid on teil 30 aasta tagusest ajast, mil Eesti kuulutati iseseisvaks riigiks?

Ma olin siis üheksa-aastane. Mäletan, et kui oli Balti kett, siis oli väga ärev õhkkond, telekast ema-isa vaatasid seda, mäletan, et mossed ja žigullid olid rivis ja rahvast oli Riiani. Ma ei osanud tookord midagi arvata. Aga pilt telekast on silme ees, kuidas veoautoga rammiti Toompea väravaid, rahvas möllas aedadel. Mäletan kerget ärevust.

Siis tuli Eesti kroon, valuutapoed. Ärev aeg oli.

Mis ajahetkest end eestlasena, vaba maa elanikuna identifitseerisite? Mis ajendas Kaitseliitu astuma?

Kes pole poistest metsas roigastega sõda mänginud! Elasime linnaservas, seal oli minuvanuste poiste sõpruskond, sõja mängimine on loomulik osa poisslapse elust. Tol ajal oli VHS-laenutused, vaadati lääne filme, kus oli kärtsu-mürtsu ja eks sõjamäng ole poistel veres. Me ei mõistnud sõja olemust, aga püssid tundusid selles vanuses ägedad. Mu enda nelja-aastane poeg samamoodi otsib poeriiulilt kõigepealt endale püstoli! See on täiesti terve poisslapse kasvamise osa.

Mul oli sõpruskonnas paar sõjaväelast, kelle varustus ja jutud tundusid põnevad. 2001 astusin ajateenistusse, see oli äge kogemus, kambavaim. Kui karistada saime, siis kõik koos. Sõjavägi teeb kindlasti poisikesest mehe: karastab, paneb teistmoodi mõtlema, lapsikus kaob.

Peale ajateenistust ei näinud ma muud varianti, kui astuda Kaitseliitu. Tegin seda kohe päev pärast reservi määramist. See tundus kuidagi loomulik.

Miks?

Mina olen mõtestanud nõnda: juhul, kui peaks juhtuma see, mida me keegi ei taha, et juhtuks, on kolm varianti. Esimene variant on põgeneda riigist. Arvan, et see oleks argpükslik, ja tagasiteed sellisel juhul ei oleks, tuleks hakata pagulaseks. Teine variant on minna kaasa üldmobilisatsiooniga. Aga sa lähed ettevalmistamata, üksnes selle baasilt, mida ajateenistuses õppisid ja mida reservõppekogunemistel oled värskendanud. Rünnakumanöövri kolm põhikriteeriumi on ilmselt üllatus, kiirus ja agressiivsus. Ehk meil ei ole teise variandi puhul aega ettevalmistuseks, veel vähem harjutamiseks.

Kolmas variant on aga panustada rahuajal riigikaitsesse oma isiklikku aega, küll pere arvelt, et saada võimalikult hea väljaõpe, omandada uusi oskusi ja olla vastase jaoks võimalikult ebamugav. Ja kui meid on palju, siis no ei saa olema vastasele midagi lihtsat. Ma muid variante ei näe. Metsavendlus tänapäeval, kui metsasid võetakse maha, väga võimalik ei ole. Arvestades ka seda, et tänapäevaste vahenditega on lihtne sind metsas avastada ja välja tuua.

Minu isiklik seisukoht oma kodumaleva põhjal: kui vaatame elanikkonda, siis Rakveres elab umbes 16 tuhat inimest, pool nendest on mehed ehk 8 tuhat, hea oleks, kui veerand neist kuuluks Kaitseliitu ehk 2000 liiget. Aga Viru malev, mis hõlmab kogu Lääne-Virumaad, on täna tuhandeliikmeline. See on minu jaoks kurb. Minu meelest liiga vähe noori liitub Noorkotkaste organisatsiooniga, mis on Kaitseliidu kasvulava.

Mis te arvate, mis on põhjuseks?

Üks asi on kasvatus, mis noortel on. Tänased noored on Selveri parklas või istuvad nutitelefonis. Teine asi on teavitustöö ja kolmas sisuline tegevus. Küll liigub tegevus minu hinnangul uue Kaitseliidu ülema eestvedamisel õiges suunas, aga see võtab kindlasti aega.

Poiste puhul on küsimus sisulises tegevuses. Kui nad tahavad kontrollitud keskkonnas sõita maastikuauto või veokiga ja kui seda mõtestatult teha, siis jutud lähevad liikvele ning organisatsiooniga liituvad sõpruskonnad, mis hakkavad arenema ja mida aasta edasi, seda tõsisemaks läheb nende väljaõpe ja loomulik on oma sõpruskonnaga minna Kaitseliitu kui saadakse täisealiseks.

Kuivõrd on isamaalisuse, patriotismi mõiste teie jaoks aastatega muutunud?

Kaitseliit on apoliitiline organisatsioon, mina ise samamoodi, vaatan poliitikat kõrvalt. Minu jaoks on tegu eelkõige Eesti rahva ja isamaa kaitsmisega. Me kaitseme omaenda kodusid. Olen seda nõnda mõtestanud enda jaoks.

Kuidas oma lastele selgitate Eesti iseseisvust?

Ma arvan, et lasen sel endal kujuneda. Oma 15aastase tütre pealt näen, et mida ta külge haagib, tuleb sotsiaalmeediast. Oma poja suhtes arvan, et ta hakkab minu rada käima. Alati kui õppusele lähen, on tükk tegemist, sest ta tassib mu asju laiali!

Kuna puutun selle valdkonnaga nii palju kokku, siis paraade ma ei vaata, loen hiljem presidendi ja kaitseväe juhataja kõned läbi. Leian, et minu panus on kaitseliitlasena.

Kui hästi või halvasti oleme oma iseseisvust kasutanud?

See küsimus on mitme teraga mõõk. Kui peaks hindama, siis ehk koolipoisi kolm. Oleksime rohkemaks suutelised, aga oleme iseseisvuse säilitanud.

Mis rõõmu teeb?

Rõõmu teeb üldine pilt, kui vaatame näiteks Eesti teid-tänavaid, kõik on ilus ja puhas, pole enam hulkuvaid koeri, kuritegevust sellisel määral, kui 90ndatel, e-riik on täitsa toimiv, Eesti tööstussektor on tubli, üldiselt on pilt hea.

Mis teeb muret?

Maailma üleüldine olukord. Kliima hakkab vaikselt muret tegema, kui vaatame, mis juhtus Saksamaal, maastikupõlengud, muud ekstreemsed ilmastikunähtused, tundub, et vaikselt hakkab kohale jõudma uus normaalsus kliimasoojenemise näol.

Tundub, et ka terrorism ei kao kuskile.

Tööandjana kindlasti teeb muret võõrtööjõu kasutamise reeglistik, samal ajal, kui eestlased saavad vabalt Soomes töötada, siis meie riiki näiteks Ukraina tööjõudu tuua on paras bürokraatiline kadalipp.

No ja ega me koroonastki üle saa, tundub, et see haigus on meist kogu aeg sammu ees, farmaatsiasektoris ilmselt mängivad viiulid ja raha voolab, mina küll ei saa aru, kustkohast see ikkagi tuli, aga minu mõtlemine ei muuda mitte midagi.

Mis meie iseseisvust täna ohustab?

Otsest ohtu ma ei näe. Aga rumalus kindlasti ohustab. Me ohustame ise oma iseseisvust, kui teeme valesid otsuseid. Meie kodanikud on ju väga tublid. Meil on vabatahtlikud päästjad, kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseline organisatsioon,isegi infosõja vastu tegelevad meil kaitseliidu vabatahtlikud Propastopi kaudu, politseis on vabatahtlikud abipolitseinikud – ma loodan, et kiirabiteenuseid ei hakata vabatahtlikult andma. Aga ma arvan, et kui pärsitaks pääste, politsei, julgeoleku vabatahtlikke, siis ohustaks see meie riiki.

Mida soovite oma maale, rahvale, perele Eesti 30. taasiseseisvumispäeva puhul ja tulevikku vaadates?

Eesti riik võiks tervikuna mõelda rohkem omariiklusele, rohkem oma riigi asjadega tegeleda kui olla väljapoole suunatud. Mitte käituda provotseerivalt idanaabri suhtes. Rohkem sisulist Eesti riigi arendamist igas sektoris.

Foto autor: Kert Kruusakivi