Kevade saabudes käige „kakal“ ära
Sel nädalal maandub kinodesse uus animafilmide kassett „Kaka, kevad ja teised“. Filmi lood on pärit Andrus Kiviräha sulest, midagi roppu ja labast ei ole vaja karta, film pakub rõõmu nii väikestele kui vaatamisnaudingut suurtele.
Margit Adorf
Niisiis ei ole tegemist mingi täispika mängufilmiga, kus peategelaseks oleks kaka, vaid siin on mitu väiksemat filmi koos, mis on teineteisest täiesti eraldiseisva süžeega, ei kordu neis ei tegelased ega ka vormistuse stiil. Läbivaks jooneks on vaid lugude autor Andrus Kivirähk, kes ka ise ekraanil multifilmide sees, osaliselt animeerituna ringi liigub ja vahepalasid jutustab.
Filmide aluseks on lasteraamatud „Kaka ja kevad“, „Karneval ja kartulisalat“ ning „Tont ja Facebook“. Tegelikult on väga võimalik, et olete komplekti nimifilmi „Kaka ja kevad“ juba kuskil näinud, sest see valmis juba 2021. aastal, ülejäänud neli lühifilmi on uued, seni linastumata. Viis erinevat filmi on tehtud ka erinevates animatsioonitehnikates. Seal on animatsioon viiel erineval kujul alates klassikalisest Disney-koolkonna animatsioonist moodsate digitaalsete 3D-lahenduste abil kuni nuku-animatsioonini.
Mina käisin filmi vaatamas oma 9-aastase lapsega, kes nimetas oma lemmikuks osaks „Pelmeenid ja frikadellid“, mis on kasseti avafilmiks ja mille lavastas Heiki Ernits. Mullegi see osa meeldis. Sisu poolest on see küll hõredam kui teised filmid, aga selle eest leiab palju vaatamist ja toredaid tantsunumbreid. Tegevus toimub külmkapis, kus kaks frikadelli, Iti ja Kusti, lähevad maailma avastama. Neid hoiatatakse, et parem ärgu mingu, sest seal on kurjad pelmeenid, kes söövad frikadelle. Lõpuks saavad pelmeenid ja frikadellid omavahel sõpradeks, sest selgub, et oma kasuka all on pelmeenid tegelikult samasugused frikadellid nagu frikadellid.
Teiseks on muusikaline joonisfilm rohutirtsust, kes tahab oma viiulimänguga saada kuulsaks ja esineda suure publiku ees. Tal on kodus armastav pere, kuid tema unistab suurtest maailmalavadest. Lähebki loomaaeda, et seal oma muusikukarjääri alustada, kuid kõik vaatavad hoopis karu, kes ei tee mitte midagi peale magamise, samas kui rohutirts poeb nahast välja, et aina hiilgavamaid viise viiulist välja võluda. Lõpuks rohutirts mõistab, et kodus on tema kõige tänuväärsem publik ja seal on ta ka õnnelik. See film peaks iseäranis meeldima vanemale generatsioonile, sest tegu on niisugune mõnusa vanakooli multikaga, kus käekirjana on Olimar Kallase jooni. Ehk ka illustraator Rein Mägaralt midagi. Täpselt ei saanud näppu peale sellele, keda kopeeriti, stiil rohkem 1950ndate-60ndate oma, mis on enne minu sünniaega ja seega olen selle perioodi filmidega elus ka vähem kokku puutunud.
Edasi tuleb minu lemmikosa sellest, kuidas Peeter sõidab maale ja kuidas seal vanaisa pilt pööningul lapsi hullutama hakkab. See on õudusfilmi sugemetega ja mu enda laps kiljus selle filmi ajal parasjagu, kuigi hiljem ütles, et üldse polnud õudne. Rohkem saab selles maalesõitmise loos siiski nalja, sellist mõnusat-muhedat, mitte midagi labast. Mulle eriti imponeerisid tantsivad lehmad ja lammaste püramiid akna taga, aga läbivalt terve selle osa ma hääletaksin parimaks, kui peaks midagi valima. Detailidest hakkas silma, et filmi naistegelastele oli kõrva riputatud eesti naiste rahvusehe Veenre kõrvamarjad (ma olen nende suhtes allergiline, sestap märkasin). Pelmeenid ja frikadellid oleks mu teine eelistus.
„Kaka ja kevad“ ei olnud minu jaoks uudne film, seda lihtsat joonisfilmi lookest olin juba varem näinud, siin on rohkem Edgar Valteri laadsed tegelased ja kaka abiellub võilillega. Toredad kaasaegsed detailid on pakirobot, muruniiduk ja mutikesed pargipingil.
Viimane lugu, nukufilm kadunud sokkidest oli minu jaoks tohutult igav ja selle ajal ma juba hakkasin pingil nihelema ning kella vaatama. Jah, siin on rakendatud huvitavat tehnikat ja voodi all avaneb terve uus maailm, aga no jube igav oli vaadata, venis. Kootud sokkidele siiski kiitus, sest need olid väga osavalt animeeritud, ilma nägudeta, silmadeta sokid väljendasid tõepoolest erinevaid emotsioone ja seda oli huvitav jälgida. Isa meenutas kangesti Viktor Vassiljevit või Priit Pulleritsu, aga eks teil on vaba voli oma seoseid luua.
Kokkuvõttes on tegemist sellise kraamiga, mille puhul tasub lastega koos kinno minna küll. Kummitava pildi osa võib olla veidi õudne, aga nalja saab ka ja kuna filmid on hästi erinevad, siis võib igaüks sealt leida oma lemmiku. Lõpetuseks ütlen veel, et Andrus Kivirähk on teinud päris hea rolli iseendana. Sobib filminäitlejaks küll.
