Kinnipeetaval peab olema aega vabaduse ja täiendava vastutusega kohaneda

Oktoobri keskpaigas juhtus Rakveres bussijaamas õõvastav lugu, kus 65aastane mees tungis 71aastasele naisele noaga kallale. Põhjuseks oli soov vanglasse tagasi minna, sest mehel puudus nii elukoht kui ka sissetulek, et eluga toime tulla.

 

Kaius Mölder

 

Taolises käitumises, kus sooritatakse uus kuritegu, pole midagi uudset, sest vanglas on soe ja turvaline ning ei pea tegelema eluliste probleemidega. Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse juhataja Jako Salla selgitab, kuidas riik toetab neid pikalt kinni istunud vange, kes ühel ajahetkel peavad astuma nelja tuule poole.

 

Eestis on mitu tuhat vangi, kes pääsevad ükskord vabadusse. Millised on variandid edasiseks, kui inimese selja taga vanglauksed sulguvad ja ta tavaellu tagasi pöördub?

Eestis vabaneb vanglast aastas umbes 2500 inimest. Loomulikult on nende hulgas igasuguseid inimesi, kes on kandnud erineva pikkusega vangistusi. Esimene eristus, mille teeme, on ennetähtaegselt vabastatud isikud, kelle suhtes on kohus otsustanud, et neid võib enne karistusaja lõppemist vabadusse lasta. Nad lähevad kriminaalhooldaja järelevalve alla, kes kontrollib nende käitumist ja pakub tuge, et vabaduses paremini hakkama saada. Selliste inimeste osakaal praegu on kõigest 20-25 protsenti. Enamiku vangidega viiakse vanglas läbi ettevalmistavaid tegevusi elus toime tulemiseks, aga kui vangla uks on inimese selja taga sulgunud, siis on inimese enda vastutus, mis edasi saab. Me teame ka, millised on põhimured, ja kui ei ole elukohta ega tööd, siis on tõesti väga keeruline hakkama saada. Eestis on mitu mittetulundusühingut, kes pakuvad endistele vangidele vabatahtlikku abi. Tugiisikud aitavad asjaajamises ja on toeks. Kui inimene seda ei soovi, siis jääb ta omapäi.

 

Kas ministeerium peab statistikat, kui palju on vanglast otse tänavale sattunud inimesi? Kas selliseid inimesi üldse on?

Kindlasti on, aga enne veel, kui inimene vabaneb, teavitab vangla kohalikku omavalitsust, kust isik pärit on. Antakse teada, et selline isik on nüüd vanglast lahkumas, tal pole elukohta ning palutakse aidata see leida. Paljud vabanenud lähevad otse kohalikku omavalitsusse ja küsivad, kas on midagi pakkuda. Kui suurematel omavalitsustel ei ole anda korterit või ühiselamupinda, siis jääb ainsaks variandiks kodutute varjupaik. Samas vabastatud sinna minna ei soovi. Teine võimalus on lähedased inimesed, kui need olemas on. Halvemal juhul minnakse oma kuritegelikust ringkonnast pärit sõprade juurde. Kindlasti on olemas selliseid inimesi, kellel ei ole mitte kuhugi minna ja kelle võimalused on suhteliselt  piiratud.

 

Kui huvitatud on kohalik omavalitsus endiste vangide vastuvõtmisest ja majutamisest. Kõigil on probleeme küllaga ja keegi ei rõõmusta nende tuleku üle?

Ega kohaliku omavalitsuse roll olegi rõõmustada või kurvastada. Need inimesed on omavalitsuse jaoks reaalsus nagu ka teised raskes sotsiaalses olukorras olevad inimesed. Loomulikult on omavalitsusametnikud dilemma ees, kas anda see koht vanurile, invaliidile või lastega üksikvanemale – neid raskeid valikuid peavad nad igapäevaselt tegema. Samas on seaduses kirjas, et omavalitsusel lasub kohustus tagada elukoht. Tänasel päeval see süsteem aga ei toimi nii hästi, kui peaks.

 

Kui inimene tuleb vanglast välja ja tal pole kuhugi minna, siis kui suure tõenäosusega ta paneb toime uue kuriteo?

See tõenäosus on üsna suur. Kui vabanenul pole kuskil magada, tal pole raha, et süüa osta, ja kui tal pole pikemas perspektiivis töökohta, siis on see lootusetu olukord. Selle kõrval võib vanglakeskkond tunduda üsna turvaline. Ka statistikas kajastub, et isikud, kes vabanevad vanglast ilma kriminaalhoolduseta, panevad kiiremini ja rohkem toime uusi kuritegusid. See ongi hetkel üks vanglasüsteemi suuremaid probleeme. Samas ei saa me rääkida sadadest inimestest, kes näevad ainukese lahendusena sooritada uus kuritegu, et vanglasse tagasi pääseda. Pigem jääb see vahemik 10-100 inimese vahele, kes on sellises nõndanimetatud rattas. Enamiku vabanenute huvi pole siiski vanglasse tagasipöördumine.

 

Kas sellise lootusetu olukorra vastu on välja mõeldud mingisugune tegevusplaan? Kas on võimalik endist vangi kuidagi jälgida, et tagajärjeks ei oleks inimese hukkumine?

Üks asi on käitumise jälgimine, teine asi on, et peame ikkagi proovima neid inimesi aidata. Jälgimise puhul on seadusest tulenevalt karistusjärgne käitumiskontroll, see on midagi kriminaalhoolduse laadset. Kohus otsustab, et kui inimene on oma karistuse ära kandnud, kas ta siis jääb sellise jälgimise alla. Seda rakendatakse raskema kuriteo sooritanud isikute puhul ning nende suhtes, kes on korduvalt kuritegusid toime pannud. Samas ei lahenda see aga elukoha ja majanduslikke probleeme. Selle jaoks on ministeerium kutsunud ellu programmi, kus ühelt poolt pakume tugiisiku teenust ja teiselt poolt proovime üle Eesti hakata pakkuma ka majutusteenust.  Lisaks kohalikele ja neile omavalitsustele, kes on hädas, proovime leida igasse Eesti paika  sellised majutusasutusi, kuhu saaksid minna kinnipidamiskohast vabanenud, kes seda kõige rohkem vajavad. Seal neid nõustataks ja toetataks.

Esimene selline majutusasutus avatakse kohe Pärnus ja loodame, et lisanduvad Tallinn ja Lõuna-Eesti. Ida-Virumaale pole me kahjuks seni leidnud majutusteenuse pakkujat, kuigi probleem on seal suur. Mõne nädala jooksul tuleb selle kohta uus hange.

 

Kas see on ikkagi täiesti vabatahtlik, sest sunniviisiliselt kedagi aidata ei saa?

Sunniviisiliselt ei saa tõesti. Meie roll on motiveerida inimesi, näidata, miks just selline võimalus on nende jaoks parem kui uuesti vanglasse minek või kodutute öömajas viletsat elu elada. See tegevus algab juba mitu kuud enne isiku vanglast vabanemist: tutvustame erinevaid võimalusi, samuti tutvume riskidega, mis isiku vabanemise järel võivad kaasneda. Siin näeme potentsiaali, kuidas uusi kuritegusid ära hoida.

 

 

Põhimõtted, mis puudutavad vanglast vabanevaid inimesi

1. Justiitsministeeriumi esmane eesmärk on, et vanglast vabanemine toimuks võimalikult järk-järgult. Eelistatud järgnevus on: kinnine vangla – avavangla – kriminaalhooldus – iseseisev elu. Tulevikus on oluline just avavangla kohtade arvu ja osakaalu kasvatamine. Ühiskonna jaoks on turvaline, kui vabanemine toimub aste-astmelt ning kinnipeetaval on aega vabaduse ja täiendava vastutusega kohaneda.
2. Ühiskonna turvalisust aitab ka tagada kui rohkem kinnipeetavaid vabaneb ennetähtaegselt vanglast kriminaalhoolduse alla. Kriminaalhooldus on nii järelevalvajaks kui ka toetajaks ning see tagab ka madalama retsidiivsusenäitaja ennetähtaegselt vabanenutel võrreldes nendega, kes kannavad karistuse vanglas lõpuni. Samuti on uuringud näidanud, et mida lühem vanglas viibitud aeg, seda väiksem on ka retsidiivsus: võõrandumine vabadusest on väiksem ning vangla kui kuritegevuse kooli mõju inimesele on vähesem. Praegu vabaneb ennetähtaegselt kriminaalhooldusele vaid iga neljas kinnipeetav.
3. Peamiseks retsidiivsuse probleemiks Eestis on sõltuvus nii alkoholist kui ka uimastitest. Selles osas arendab ministeerium nii vanglatöötajate kui ka kriminaalhooldajate oskusi erivajadustega sihtgrupiga töötamiseks ning kahjude vähendamiseks.