Kinno jõuab eestikeelne ulmefilm
Septembrikuus võib kinodes üle Eesti näha poolakate ja eestlaste koostöös 1978. aastal valminud ulmefilmi „Navigaator Pirx“, millega tähistatakse ühtlasi Poola ulmekirjaniku Stanislaw Lemi 103. sünniaastapäeva.
Margit Adorf
Kui uskuda kino kodulehel olevat reklaami, siis ei ole see film mitte kunagi varem eestikeelsena linastunud, ometi ma oma lapsepõlve mälusoppidest mäletan, et nägin seda telekast eestikeelsena ja see just mu tähelepanu filmile tõmbaski. Võimalik, et seda pole kunagi varem niisuguses mahus dubleeritud ja see oli mingi pealelugemisega? Igal juhul ma nägin seda filmi kunagi lapsena, eesti keeles, ja „Navigaator Pirx“ oli „Kolmanda planeedi saladuse“ kõrval üks mu lemmikfilme. Natuke meenutas Soome TV pealt nähtud „Kosmoseodüsseiat“ (1968, Stanley Kubrick), mida ma küll ei suutnud iial korraga ära vaadata. Aga mingi sarnane vaib nendel kahel filmil minu jaoks oli, unenägudes need segunesid omavahel ja kui jälle teleris Pirxi näidati, siis ma vaatasin. Võisin siis olla nii 10–12-aastane, filmi esilinastuse ajal olin alles nii väike, et kinos pole seda kunagi vaadata saanudki. Kinos mõjunuks see lapsele veel eriti muljetavaldavalt!
„Navigaator Pirx“ on küll selline film, mida ulmehuvilised noored võivad vaatama minna, seal ei juhtu midagi nii õudset kui näiteks „Hukkunud alpinisti hotellis“. Pirxi muusika autoriks on eesti helilooja Arvo Pärt, kelle käekiri erineb Alpinisti-filmiga kuulsaks saanud Sven Grünbergi omast kõvasti. Pärdi muusika filmis ei domineeri, kuigi tema helilooming on oma kohaloluga märgatav, see pole lihtsalt kohustuslik tapeet.
Kui veel korra nooremat generatsiooni mainida, siis eks tänapäeval on nüüd filmide eriefektid midagi hoopis muud kui toona, 46 aastat tagasi. Kuid kui praegu seda filmi vaadata, siis ei ole mitte midagi halba öelda – eriefektid on sellised, et võisid küll 1978. aasta kinopublikut omajagu raputada.
Mis filmi juures praegu veel eriti silma torkab, on see, kui läänelikult see vormistatud on. Seal on McDonalds, peategelane sõidab ringi Ford kabrioletiga, külje peale on veel eriti suurelt Ford kirjutatud, kõik kosmosefirmade nimed on ladina tähtedega, ei mingit kirillitsat ega nõukalikkust. „Täitsa nagu päris!“ ütleks minu 10-aastane versioon, kes kasvas üles välismaa filmide ja sarjadega Soome TV värvilises versioonis. Nõukogude Liidus küll tehti veelgi selliseid läänelikke filme, aga suurem osa nendest olid siis ajaloolise sisuga, Pirxi tegevus aga toimus tulevikus. Ja filmis on ka üks naine, kes võdistab ööklubis paljaid rindu! Niisugust asja (ja roboteid) naljalt nõukogudemaa tavalistes filmides ei näinud.
Huvitav asi praeguse kinodesse jõudva filmiga on see, et paralleelselt on võimalik filmi vaadata ka ERR-i Jupiteri kanalil tasuta. Küll aga ei ole ERR-i portaali film see uus, mis kinos jookseb, vaid vana ja restaureerimata, venekeelne, eestikeelsete tiitritega. Kui soovite võrrelda, missugune suur töö on filmiga ära tehtud, siis praegu on selleks suurepärane võimalus. Kuigi kinos jooksev film on ju täpselt samasisuline ja samade näitlejatega, siis kahe koopia kvaliteedivahe on mäekõrgune.
Kinos näidatav film ei ole mitte üksnes saanud eestikeelse dublaaži, vaid sellele on tehtud ka pildikorrektuur. Kui ERR-i kanalil näete nagu rasvase panni all aastaid seisnud pruuni pleekinud versiooni, siis kinos on värvid ja pilt palju selgemad. Koloriit on ikka mõnevõrra vanamoeline, kuid kui kinno lähete, siis näete ikka korralikku filmikoopiat, mitte rebenevat antiiki. Mõlemal versioonil on oma võlu, aga ma siiski soovitaksin minna vaatama ka kinno, see on ainulaadne võimalus.
„Navigaator Pirx“ põhineb Stanislaw Lemi jutustusel „Rozprawa“ („Juurdlus“). Pirxist oli Lemil mitu juttu, mille ta esmakordselt ühte kogusse kokku pani 1968. aastal. Selles loos saab Navigaator Pirx ülesande lennata Saturnile, et kontrollida missiooni käigus, kas robot suudab asendada inimest. Pirxil on võimalik valida, kas minna või mitte, kuid mõrvakatse paneb ta valima mineku kasuks. Kui ta algselt teab, et pardal on robotid, siis nüüd selgub, et osad on robotid ja osad on inimesed. Kes on kes, seda talle ei öelda. Missioon kulgeb pingeliselt ja selle käigus juhtub ka traagiline õnnetus robotiga. Kui palju roboteid lõpuks pardal oli või kas seal üldse inimesi oli, selles ei saa lõpuni kindel olla. Mina lapsena olin veendunud, et Pirx ise on ka nagunii robot, aga nüüd värske pilguga vaadates tundus, et siiski vist mitte.
Filmi tempo on ulmežanri kohta üsna aeglane ja pigem on tegemist mõtliku teosega kui märuliga. Palju näidatakse peategelase sisemonoloogi ja ka teiste tegelaste sisemisi heitlusi. Arutletakse selle üle, kas robot võiks asendada inimest või eksisteerida inimesega kõrvuti. Filmi lõpus otsustab valitsus, et inimesesarnaseid roboteid tootma ei hakata. Tänapäeva tehisintellekti puhul käib üsna sarnane arutelu nagu selles pea pool sajandit vanas filmis, seega sisu poolest ei ole linalugu kuidagi aegunud.
Muide, suurem osa filmist on üles võetud Ukrainas, Kiievi suures filmipaviljonis. Linateose kallal töötas suur hulk Tallinfilmi töötajaid, sh ka nukufilmi meistreid, kes aitasid eriefektide loomise puhul. Välivõtted on filmitud Poolas, Prantsusmaal ja Jaltas. Tallinnas on tehtud ainult üks sisevõte – tollase Kirovi kalurikolhoosi kontoris.
