Kinos lõvibeebi, veebis festival
Sel nädalal esilinastub kinodes nunnu prantsuse koguperefilm “Lõvi nimega kuningas”, Prantsusmaal Cannes’is algas aga filmifestival.
Lõvibeebi film on meeldiv turvaline valik neile, kes sooviksid pakkuda kinoelamust lastele, see on dubleeritud eesti keelde ja seega subtiitreid alt lugema ei pea. Peategelased on 12-aastane Inès ja 15-aastane Alex ning lõvibeebi, kelle nimeks saab Kuningas. Film kõlbab vaadata ka lasteaialastele, kuigi loo juures on hoiatus, et alla 6-aastastele ei soovitata. No kui teie 5-aastane on juba varem kinos mõne filmi ära näinud ja ei põlga ka mängufilme vaadata (minu lapsel oli vahepeal selline periood, et oli nõus kinos vaatama ainult joonisfilme), siis ei ole seal midagi nii hirmsat, et ei võiks teda lõvifilmi vaatama viia.
Režissööriks on sel filmil David Moreau, kes on meiekandis üsna tundmatu, tema kontol on varasemast kaks õudusfilmi ja siis veel paar meile mitte jõudnud romantilisemat lugu ning üks laste-ulmefilm. Seega tal ei ole päris väljakujunenud lemmikžanrit, millele ta truu oleks, kuid võib öelda, et käe on ta soojaks harjutanud ja uus lastekas on vägagi nauditav ja tore film. Kui teile nimi tundub tuttavana, siis David Moreau on telesarjade näitleja ja telerežissööri Jean-Luc Moreau poeg, muuseas isa teeb värskes filmis ka rolli, mängides professorit.
Lugu räägib sellest, kuidas üks lõvibeebi pääseb putku loomadega salakaubitsejate käest ja satub õe ja venna juurde, kes asuvad nuputama plaani, kuidas lõvipoeg Aafrikasse tagasi viia. Loomulikult käib asja juurde tagaajamine, üle noatera pääsemine, palju häid kokkusattumusi ja õnnelik lõpp. See on üsna etteaimatav klassikaliselt kulgev lugu, aga arvestades seda, et tegemist on siiski lastefilmiga, siis ega ei peagi iga kord mõne loo puhul ninast verd välja pingutama, et oleks kindlasti hästi originaalne ja ennenägematu. Lastele on ka selline klassika see, mida nad ehk varem näinud ei olnud.
Põhiliselt ongi filmile ette heidetud seda, et pole uudne, on “liiga klassikaline”. Veel on filmile ette heidetud, et see meenutavat liiga palju Steven Spielbergi 1982.aasta filmi “E.T”, kus päästetakse nunnut tulnukat, aga no selle hädakoori peale ma küll lihtsalt naeraks heleda häälega. Muidugi võib ju olla hea mõte hiljem ka see “E.T” ära vaadata, mina nägin seda juba lapsena, nii et kui keelebarjääri vaatamisel pole, siis võib soovitada.
Filmi heliloojaks on Guillaume Roussel ja kui teil on soov kuulata filmi muusikat, siis toksige Spotifysse helilooja nimi sisse, tema kanalil on sellele filmile kirjutatud muusika ühest kohast kuulatav. Mu enda laps armastab oma lemmikfilmide muusikat Spotifyst kuulata, kuigi ta eelistab praegu pigem selliseid filme, kus ka sõnadega laulud, siin on pigem nagu klassikalise muusika album. Mulle jällegi meeldib just selliseid filmimuusika albumeid kuulata, sageli kuulan filmimuusikat korduvalt, kuigi filmi olen näinud vaid korra.
Aga ma tahtsin veel rääkida Cannes’i filmifestivalist – see algas sel nädalal, 17. mail ja kestab nüüd pea maikuu lõpuni. Cannes’i festivalil on esindatud ka meie PÖFFi meeskond, kes seekord aitab seal korraldada Ukraina filmide programmi. Eesti filmidele me sel aastal eriliselt kaasa elada ei saa, ja eks hulk Cannes’is Palmioksi võitnud filme saame hiljem kinodes näha, aga juhin tähelepanu, et kui teil on tellitud näiteks Netflix, siis kirjutades otsingusse “Cannes”, saate kena valiku varasematel aastatel Cannes’i filmifestivalil auhindu võitnud filmidest.
Nii et kui teil on vahepeal tekkinud tunne, et mitte midagi ei ole vaadata, kõik on juba ammu ära nähtud, siis proovige, kas need Cannesi võidufilmid ikka on vaadatud. Pean küll hoiatama, et need on valdavalt tõsiste teemadega filmid. Soovitan näiteks 2021. aasta Mehhiko filmi “Palved röövitutele” (“Noche de fuego”/”Prayers for the Stolen”). See põhineb Jennifer Clement’i samanimelisel romaanil, mis ilmus 2014. aastal ja jutustab laias laastus tõsielul põhineva loo narkokartellide poolt röövitud tüdrukutest. Laias laastus seetõttu, et see ei ole ühe konkreetse juhtumi romaani/filmi valamine, vaid olemasoleva nähtuse romaanina jutustamise. Niisugused asjad, millest Clement kirjutab, on päriselt juhtumas ja toimumas, see pole utoopia. Valus, hingekriipiv vaatamine. Netflixi Cannes’i valikus on 24 väga eriilmelist, erineval ajal valminud filmi. Soovitan.
