Kirikust algab küla

Rakvere Teatri suvelavastus „Maailma parim küla“ tõotab pakkuda mitmekülgset elamust, seda nii heidutavate tulevikuvisioonide kui helgete lahendustena. 19. juunil esietenduvas lavaloos löövad teiste seas kaasa isa-poega Saaremäed.

Maris Marko

Mis küla see on? Mis lavastus see on?

Üllar Saaremäe (ÜS): See on väga prohvetlik lugu ja veidral kombel just tänasel päeval kõnekas.

See on väga mastaapne teos, just ajalises mõttes. See käib läbi 33 aastat, Jeesuse vanuse. Lugu algab Berliini müüri langemisega aastal 1989 ja lõppeb 2023. Sinna sisse jäävad III maailmasõda, meeletu masu, tsivilisatsiooni praktiline häving, maakera kokkupõrge komeediga. See raamat on kirjutatud 20 aastat tagasi ja selles loos algabki 2015. aastal III maailmasõda. Ma loodan, et see prohvetlikkus pole siiski täppiminek. Kogu selle karmi reaalsuse sees on aga tegemist äärmiselt positiivse, elujaatava, optimistliku looga ja ma loodan, et ka koomilisega.

Lugu räägib sellest, et üks vana kommunist ja kirikupõletaja hakkab otsi andma ning pärandab oma pojapojale meeletu hulga maad Soomes, Vene piiri ääres ning igavese hunniku raha. Ta palub pojapojal ehitada kirik. Pojapoeg tubli soome mehena võtab kirve, valib metsa ja hakkab tööle. Kohe hakkavad tema ümber kogunema abimehed, tekib aktsioon ehituslubade ja muude selliste takistustega, kohale ilmuvad rohelised, tekkivad hipikommuunid ja kogu selle 33 aastaga kerkib kiriku ümber küla, kus on nii kool kui haigla ja üldse kõik, mis ühes külas peab olema. Sellest külast saab ainus oaas selles hukkuvas maailmas.

Tüki valis välja lavastaja Jaanus Rohumaa, kes on seda juba mitu aastat endaga kandnud. Viimasel ajal lavastab ta üsna harva. Osaleb terve Rakvere teatri trupp ning suurem osa Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennust.

Karl Robert Saaremäe (KRS): Minu põhiroll on Somaaliast pärit sepp. See näitab minu meelest väga ilmekalt kogu selle kiriku ümber koguneva seltskonna mitmekülgsust. Kas saab olla midagi veel ebatavalisemat kui mustanahaline sepp Soomes, kes leiab, et tema õige koht on selles külas ja kõik, mida ta teeb, on just seal vajalik?

ÜS: Selles külas puudub igasugune diskrimineerimine, seal ei pöörata tähelepanu ei nahavärvile, seksuaalsusele ega usulistele tõekspidamistele. Muide, see sepp on võimeline tegema igasuguseid asju alates reejalastest, mida ta ju Aafrikas eriti teha ei saanud, lõpetades aurumasinate ja valtsiveskitega.

KRS: Sepp on ühiskonna arvestatav liige, tema arvamus loeb, temalt küsitakse nõu, tema ideid kuulatakse. See näitab ka tolerantsi selles külas. Kõik need erinevad lülid, kes võib-olla üksi ei oleks midagi, moodustavad koos imelise terviku, mis toimib.

Kuidas on olla koostööpartnerid laval?

ÜS: See on meie jaoks kolmas tükk koos teha, esimene oli „Täismäng“, teine „Vennad Lõvisüdamed“.

KRS: Selle aja jooksul on minu suhtumine teatrisse totaalselt muutunud. „Täismängu“ ajal mõtlesin ma selle peale, et sel hetkel, kui ma laval ei pea olema, saan kohvikus jäätist süüa. Nüüd ma vaatan, kuidas profid tööd teevad, ja püüan midagi kõrva taha panna. Teatrikooli teisel kursusel on professionaalse teatriga koos töötamine väga vajalik ja õpetlik.

Näitlejatest vanemate lapsena tunnen ma muidugi teatavat taaka. Aga see on minuga igas teatris kaasas, nii et miks mitte mängida siin, nendega koos. Igasugune tagasiside on noorele näitlejale väga oluline. Selles mõttes on isaga väga hea koos töötada. Ma tunnen teda ja usaldan tema tagasisidet. Ta annab seda ka isalikult, püüdes mind säästa mingitest targutustest. Teisalt on see kõik ka keeruline, olen siin ju koos kursusekaaslastega, kelle jaoks see on täiesti võõras keskkond, aga mina olen selles teatris üles kasvanud. Siin on inimesed, kes on mind väiksest saadik tundnud, ja mul tekib küsimus, kui tõsiselt võetav mina olen.

ÜS: Ma arvan, et sind ei võeta kuidagi erinevalt. Suhtutakse ikka sama respekti ja abistava käega nagu kursusekaaslastessegi.

KRS: Ma tunnen siiski mingit ebamugavust. See on umbes sama nagu siis, kui põhikoolis on ema sul klassijuhataja.

Aga tegelikult olen ma muidugi väga tänulik, et mul on isa, ema ja kõik teised kolleegid, kellelt ma saangi tagasisidet küsida. See amet, see oskus tulebki praktikast ja tagasisidest.

ÜS: Mina ei suhtu oma poega kuidagi teistmoodi, ei leebemalt ega karmimalt kui teistesse tudengitesse. Ma mäletan küll, kuidas oli olla teise kursuse tudeng. Muide, Karl Robert on vist esimene Kalju Komissarovi õpilane, kes on tema õpilaste laps.

Kaks Saaremäed ühel laval: Üllar mängib kirikuehitajat ja Karl Robert seppa. Foto: Mari Rohtla