Kirjandusklassikal põhinev õudusfilm
Film, mis meie kinodesse on jõudnud pealkirjaga „Kurjuse lapsehoidja“ on Henry Jamesi jutustusel „Kruvi keere“ põhinev teos.
Margit Adorf
„Kurvi keere“ – just selle nime all on jutustus ilmunud eesti keeles, 1993. aasta Loomingu raamatukogu sarjas (LR nr 14–16, tõlk Anne Allpere).
Kuna tegemist on kirjandusklassika ekraniseeringuga, siis paratamatult rohkem lugev rahvas hakkab filmi kohe romaaniga võrdlema. Seekord on tegu linateosega, mis ei ole parem kui raamat. Ma ei ütle, et see film halb oleks, kuid jääb siiski liialt pinnapealseks ja lõpp on nii järsk, et tekitab lausa nõutust. Samas, ka jutustuse puhul on selle sisu üle palju vaieldud, et kuidas siis need asjad seal täpselt olid. Film pakub siiski hirmujudinaid ja seda saab vaadata kui teekonda.
„Kruvi keere“ ilmus 1898. aastal järjejutuna meelelahutusajakirjas ja see sai koheselt populaarseks. Hoolimata sellest, et tegemist on kummitusjutuga, on James loo kirja pannud väga peenes keeles – see pole lihtsalt niisama labane hirmujutt, vaid peen ja nüansirikas labürint, mida paraku loo filmiversioon elustada ei suuda.
„Kruvi keere“ ilmus ajal, mil avaldati palju erinevaid viktoriaanlikke kummituslugusid. Henry Jamesi jutustus eristus teistest selgelt, sest see oli ühest küljest väga realistlik, teisalt aga jättis palju otsesõnu välja ütlemata. Võib öelda, et just see jutustus on teerajajaks tänapäevastele realistlikele õudusjuttudele, mitte enam muinasjutulaadsetele lugudele, millest end kergem distantseerida.
Filmi kõige suuremaks plussiks ongi vast see, et kui te ei ole varem lugenud selle aluseks olevat teost, siis tekitab linateos soovi raamat üle otsida ja järele vaadata, et mis kurat siis seal tegelikult toimus. Filmis on liiga palju vastuseta jäävaid küsimusi, vihjeid ja sümboleid, mis kuskile välja ei vii. See, mis jutustuses on plussiks, muutub filmis komistuskiviks.
Võib-olla oleks filmile kasuks tulnud, kui tegijad oleksid loo toonud rohkem kaasaega. Jamesi lugu tegeles ilmumise ajal väga kuumade esoteeriliste moeteemadega ja on ju praegugi selline ajastu, mil taas otsitakse abi kristallidest, meediumitelt, püütakse lugeda universumi märke jm esoteerilist.
Ehk oleks lõdvem adaptsioon ja teistsugune interpretatsioon kasuks tulnud. Lugu on küll veidi kaasaegsemaks tehtud, see pole õiges ajastus, kuid jääb siiski poole peale toppama. Ühest küljest elab lapsehoidja justkui moodsas maailmas, kus on teleuudised ja telefonid, teisalt aga on vanas majas aeg justkui seisma jäänud. Kena vastandus, kuid seda ei kasutata filmi huvides ära.
Praegu on aga nii nagu on. Loo peategelane Kate (Mackenzie Davis) läheb uhkesse häärberisse, kuhu teda oodatakse koduõpetajaks väiksele tüdrukule Florale (Brooklynn Prince). Juba alguses saab selgeks, et maja on pehmelt öeldes kummituslik. Vihjeid õudsetele sündmustele leiab palju. Siis saabub majja tagasi Flora vanem vend Miles (Finn Wolfhard), kes on jube vastik ja kiuslik tegelane, aga eks ta on ka kurjast vaimust vaevatud. Mitte küll sedamoodi, et appi tuleks kutsuda eksortsist.
Kõige värvikamaks (hallimaks) kujuks filmis on kõhedusttekitav ja kalk majapidajanna Mrs. Grose (Barbara Marten), kes on näitlejate grupist vaieldamatult selle filmi staar. Peaosaline peamiselt kõõksub ja hingeldab, lapsed pole just kehvad, kuid ahhetama ka ei võta.
Filmi kõige suurem miinus – atmosfääri muudkui kruvitakse ja kruvitakse, aga õigeid kulminatsioone ja katarsiseid ei tekigi. On küll õnnestunud saavutada jube õhustik, aga põnev küll ei ole. Kogu aeg nagu juhatatakse mingit kohe-kohe juhtuvat sündmust sisse, aga sündmust ennast ei tulegi.
Raamatus see asi nii vaene ei ole. Seal on inimsuhted sügavamad ja lõpp ka arusaadavam, kuigi küsimusi jääb sealgi õhku. Igal juhul ei ole jutustus niisugune laialivalguv häma nagu film. Raamatus jääb suur kahtlusevari ka lapsehoidjale endale, ja kriitikud on oi kui palju vaielnud sel teemal, mis siis õigupoolest juhtus, aga igal juhul raamatus juhtub, filmis mitte.
Soovitan soojalt see tekst raamatuna üles otsida. Minge vaadake esmalt film ära ja siis lugege teksti. Võrrelge. Mõelge. Kui aga olete jutustust juba varem lugenud, siis vast kinno eriti asja ei ole.
Loo peategelane Kate (Mackenzie Davis) läheb uhkesse häärberisse, kuhu teda oodatakse koduõpetajaks väiksele tüdrukule Florale (Brooklynn Prince). Foto: pressimaterjalid
