Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid kohtus lugejatega

Kai Aareleid kõneles Lääne-Virumaa Keskraamatukogus lugejatele, et kirjanik on temast saanud tõlkimise läbi.

Ülle Kask

„Ma hakkasin kirjutama suhteliselt hilja ja sellepärast on mul tunne, et kõik, mis ma ise kirjutan, on tulnud kuidagi juurtega tõlkimise kaudu,“ sedastas Kai Aareleid. „Tõlgin peamiselt soome ja hispaania keelest, ka portugali ja inglise keelest. Viimased kümmekond aastat on kuidagi kujunenud nii, et olen saanud tõlkida neid raamatuid, mida olen ise tahtnud. See on hoopis teistsugune tunne, kui sa saad enda valitud raamatuid tõlkida.“

Aareleid on hariduselt teatri dramaturg. Enda sõnutsi pole ta päevagi dramaturgina töötanud, aga teatriharidus on natuke tema tekstides olemas. „Mulle meeldib kirjutada lühikesi peatükke, need on sellised pildilised ja ma arvan, et see on õige. Mind on kooli ajal õpetatud kirjutama näidendeid ja draamatekste, sest teatris ei ole oluline niivõrd tekst kui alltekst, ka kõik see, mida ei öeldagi otse välja. Seetõttu on minu kirjutamise tehnika ka selline, et kui vähegi annab midagi ära võtta, tuleb see ära võtta. Ja jätta tekst nii napiks kui saab.“

Aareleiult küsitakse tihti, kuidas temast sai kirjanik. Talle meeldib siis rääkida, millised on ta esimesed mälestused raamatute ja lugemisega. Tihtilugu ei olegi need seotud mingi konkreetse raamatuga, kuivõrd lugemise akti või lugemise enesega. „Mul on meeles väga liigutava mälestusena see, kuidas mu isaisa ühes väikeses Eesti linnakeses, suurte aedadega väikelinnas, luges vanaemale ette lemmikraamatuid. See pilt, kuidas keegi täiskasvanu loeb teisele raamatut ette, mitte lastele, on eredalt meeles,“ rääkis kirjanik.

Teine aspekt, mis Aareleiu sõnul on teda kaudselt tõuganud tõlkimise ja kirjutamise juurde, on see, kui ta sai teadlikuks, olles ise juba mõned keeled ära õppinud, et raamatud, mida ta eesti keeles loeb, näiteks klassika, ei olegi algselt eesti keeles kirjutatud, vaid need on tõlgitud.

„Aga kuidas see tekst kõlab eesti keeles,“ kõneles Aareleid vaimustunult. „Kui ma praegu loen, siis ma näen seal taga seda algset teksti ja võibolla ma oskan seda alles nüüd ostida. Näiteks Enno Rajandi ja August Sang – nende tõlked on sellised, et ma pean kogu aeg endale üles kirjutama häid tõlkelahendusi ja sõnu, mis ei ole minu jaoks aktiivses sõnavaras, aga need sõnad rikastavad ka minu enda kirjutamist.“

Küsimuse peale, millises järjekorras erinevad keeled Aareleiu juurde jõudsid, vastas kirjanik, et koolis hakkas ta üsna paralleelselt õppima vene ja inglise keelt, aga inglise keelest ta ei tõlgi, sest selles keeles on palju häid tõlkijaid. Järgmisena tuli soome keel. Kuna dramaturgiks ei saanud Eestis õppida, läks Aareleid Soome Teatriakadeemiasse, sealt sai ka magistrikraadi. Tartus oli ta enne veidi soome keelega tutvust teinud, kui õppis ühe aasta ülikoolis psühholoogiat.

„Minu soome keel ei olnud „televiisori“ soome keel nagu paljudel Tallinnast pärit tudengitel, vaid oli selline Aleksis Kivi keel,“ meenutas Aareleid ja jätkas, et ta ei suutnud veel kolmandal ega neljandal kursusel õppejõudusid sinatada nagu soomlastel kombeks. Rääkimata sellest, et ta ei osanud ka mitte ühtegi soome murret. Kes on soome keelega kursis, saab kohe aru, kas inimene on Savost, Põhja-Soomest või Helsingist.

„Hispaania keelt hakkasin õppima ülikooli ajal ja see on lihtsalt minu suur armastus. Portugali keel on nendest kõige nõrgem. Ja suuri klassikuid ma ei võtagi tõlkida. Aga Paulo Coelhot küll, ma pole seda kunagi varjanud,“ sõnas tõlkija.

„Kui ma näiteks tutvustan end kirjanikuna, ei ütle ma, et olen naiskirjanik,“ toonitas Aareleid, lisades, et ta ei mõtle selle peale ka siis, kui tõlgib, kas autor on mees või naine. Ootamatusega avastas ta ülemöödunud aastal Isabel Allende „Jaapani armukest“ tõlkides, et too daam oli tema esimene tõlgitav naiskirjanik. „Lihtsalt huvitav fakt, millele ma enne ei mõelnud. Olen tõlkinud palju, aga senini on olnud kõik mehed.“

Kai Aareleid jutustas huvitava loo, mis juhtus tema romaani „Linnade põletamine“ tõlkimisega. Romaan räägib ühest Tartu perekonnast 1940–50ndatel aastatel.

„Sellega oli niisugune naljakas lugu, et ma panin teosele lihtsa pealkirja,“ ütles ta ja jätkas, et „Linnade põletamine“ on tavaline kaardimäng, kus pole vaja mingeid oskusi ja seda mängitakse selleks, et aega surnuks lüüa. Sündmuste taustaks on sõjajärgne Tartu ka sümboolselt põlenud.

Kui raamatut hakati tõlkima teistesse keeltesse, tekkis probleem pealkirjaga. On küll kaardimäng „Sõda ja lahing“, saksa keeles eriti dramaatiline „Sõda ja rahu“, aga neid tähenduskihte, mis eesti keeles, ei ole mitte üheski teises keeles. Kuigi „Sõda ja rahu“ või „Elu ja surm“ oleksid väga ägedad pealkirjad olnud, ei saanud kirjanik neid kasutada. Siis jäi variant tõlkida pealkiri lihtsamalt. Soome keeles näiteks tuli tõlkeks „Kaardimaja“ („Korttitalo“).

„Juured, mälu, mäletamine – need on mulle kirjanikuna olulised teemad. Ja üldse see, mis jääb, kui midagi enam ei ole,“ lausus Kai Aareleid.

Kai Aareleid Lääne-Virumaa Keskraamatukogus huvilistele autogramme andmas.

Foto: Ülle Kask