Klassikaline muinasjutt põhikooliealistele
Kui ma ütlen, et Matt Drummondi autorifilm „Maa-alune salakuningriik“ on klassikaline muinaslugu, siis ma ei pea sugugi silmas seda, et tegemist oleks mingi tuntud muinasjutuvestja loomingu ekraniseeringuga, vaid seda, et filmina on see puhas, klassikalises stiilis muinasjutufilm.
Margit Adorf
Filmi stsenaariumi on kirjutanud Matt Drummond ise. Drummond on Austraalia päritolu filmitegija, kelle spetsialiteet ongi lastele suunatud fantaasiafilmide tegemine. Tal on ka visuaalsete efektide stuudio.
Tema uus linateos paistabki silma päris heade visuaalsete efektide poolest, mis ju õigupoolest moodustavadki suurema osa sellest filmist, kuna enamik tegevusest toimub muinasjuturiigis, kus põhitegelasteks armadillo-sarnased soomusloomad, lisaks pisikesi kukkurloomi, suuremaid dinosauruse ja lohe vahepealseid elukaid, aga lõpuks ka nukke, mehhaanilisi olendeid, justkui elavaid varuosi… Kui peres on sirgumas selliseid lapsi, keda huvitab visuaalne kunst, näiteks arvutigraafika, koomiksid, aga ka arvutimängude maailm, siis arvatavasti see film neile meeldib.
Sisu poolest on ja samas ei ole film „titekas“. Päris algklassilastele ma seda ei soovitaks, vanuseliselt pakun, et võiks kõige paremini sobida 11–15-aastastele. Kuigi vanemad teismelised ehk loo seisukohast võivad mõelda, et pääh, ei mina enam muinasjutte vaata, siis kunstilise külje pealt võib ikkagi ka vanemail olla huvitav seda jälgida ja mõelda, kuidas niisugused efektid on loodud ja elama pandud.
Valdava aja näeb ekraanil tegelastena kaht last ja väljamõeldud maailma elu. Lapsed kohati mängivad natuke üle, aga ei muutu siiski päris häirivalt kohmakaks. Võib arvata, et eks neil on olnud veidi raskem näidelda kui tavaolukorras, sest niisuguse efektide peale üles ehitatud filmi puhul näitleja ju enne ei näegi lõpptulemust kui alles ise publikuna kinosaalis viibides. Seega kõik reaktsioonid tuleb neil välja elada enamvähem tühjas ruumis omaenda fantaasia najal. See on raske ülesanne ka täiskasvanud näitlejaile.
Linalugu algab sellega, et vanemad sõidavad koos kahe lapsega, Peteri (Sam Everingham) ja Verityga (Alyla Browne) isa lapsepõlve suvekoju. Kohapeal selgub, et neil tulebki sinna elama jääda, kuna see koht, kus seni elati, on käest võetud. Tavalised tänapäeva mured, pangalaen käib üle jõu.
Poeg Peteril paistab olevat suuri kohanemisprobleeme, võimalik, et tal on mingi kergema vaimse häire diagnoos, olgu siis ärevushäire või muu sarnane. Igal juhul on ta esialgu iga uue asja peale väga tundlik. Noorem õde Verity on elavaloomuline ja särtsakas, oma ettevaatlikule vennale täielik vastand. Koos satuvad nad juba esimesel päeval veidra nõia juurde, kust poiss saab endale võluklotsi, mille vahendusel lapsed hiljem satuvadki muinasjutumaailma, kus Peter peab ületama mitmeid tõkkeid ja takistusi ning kus teda peetakse kuningaks.
Veidikene võib vaataja siin ära tunda nii Narnia, Peeter Paani, Alice Imedemaal kui ka Väikese Printsi lugude elemente. Kuna Drummond on varem teinud ka ajaloolisi dokumentaale ja töötanud Austraalia muuseumi heaks, kuhu loonud erinevaid 3D installatsioone, siis filmi põhiliseks trumbiks ja fookuseks ongi siiski eriefektid. Kes ootab mingit superüllatavat ja seninägemata sisulist lugu, see seda siit filmist ei leia, küll aga võib linateos pakkuda rohkelt silmailu ja seda eriti just nooremale publikule, kellele film ju lõppude lõpuks suunatud ongi.
Ma ei saa kahjuks kindlalt lubada, et see film teile meeldiks, kuna lugu ise võib tunduda veidi igav, kui olete juba varem hulga erinevaid fantaasiafilme näinud. Samuti ei ole näitlejad kuidagi eriti meisterlikud. Kuid kui lepite, et seekordne kinoskäik on rohkem nagu lõbustuspargi külastus, kus ootavad karussellid, tore muusika ja korraks saab ka õuduste tuppa ning ameerika mägedele, mis ei ole kuigi õudsed ega kuigi suured, siis lõbustatud saate te selleks üheks korraks veidike ikka.
Rohkem rõõmu pakub film neile, keda huvitavad visuaalsed efektid ja arvuti abil loodud fantaasiamaailm. Seda on seal küll rikkalikult ja erinevates variatsioonides.
