Koduaias tahavad elada kõrvuti nii kasurid kui kahjurid

Eesti Maaülikooli taimetervise õppetooli teadur Riina Kaasik rääkis Vikerraadio saates „Ökoskoop“ (3.07.2023), et igal putukal on maailmas oma koht ja inimesed on ise nimetanud nad kasuriteks või kahjuriteks. Putukatest teatakse liiga vähe ja alati ei osata väärtustada neid, kes tegelikult kasu toovad.

Kaasik sedastas, et koduaias elavaid väikeseid ja musti putukaid välimuse järgi tihti ei tunta. „Meie jaoks on see aga täpselt sama, kas rääkida hundist või elevandist, sest ka nemad on niivõrd erinevad,“ sõnas teadur.

„Kui räägime kahjurputukatest, siis nad võivad olla välimuselt armsad ja täitsa humoorikad. Aga kui meie loodud aeda, kuhu oleme pannud ilusad kartulivaod, tuleb ka triibuline kartulimardikas, siis tema välimus meid tegelikult ei huvita, vaid huvitab see, mida ta seal teeb ja kuidas hakkab meie toitu ära hävitama,“ arutles saatekülaline.

Kaasiku teada võivad koduaia putukatest, kes taimedest toituvad, umbes 30 protsenti areneda kahjuriteks ja hakata saaki hävitama. Teisalt toituvad nendest linnud ja teised putukad ning sellest osast ei tekkigi kahjureid.

Kaasiku sõnul looduslikus keskkonnas ükski kahjur ei olegi kahjur, sest neil on omad liikidevahelised suhted mitmekesises taimestikus ja ükski putukaliik ei leia koduaias toidutaimi nii palju, et saaks seal masspaljuneda. Küll aga võib nõnda juhtuda põldudel. „Me ikkagi ise loome neile need tingimused, kus nad hakkavad elama ja olema,“ leidis teadlane.

Paljud kardavad putukaid ja mardikalisi, kes lendavad, sumisevad ja roomavad. Kaasik tõstis esile kõrvahargid, kes on tema sõnutsi tegelikult ühed väga kasulikud putukad. „Nad on erakordsed ka ses mõttes, et hoolitsevad oma järglaste eest. Neil on pesa, kuhu tassivad järglastele toitu. Juhul, kui järglased ei taha õigel ajal välja kolida, viskavad lõpuks vanad noored sealt välja,“ rääkis ta.

„Aga keskajal kasutati kõrvaharki selleks, et kurtust ravida,“ teadis Kaasik. „Arvati, et kui kõrvahark kõrva panna, toob ta kuulmise tagasi.“ Ja lisas, et kõrvahargid ronivad valguse eest peitu, sest nad on üsna häbelikud. Pigem on nad aktiivsed hämaral ajal. Kui jätta näiteks lillepott aeda või pesu nöörile kauemaks kuivama, ronib kõrvahark sinna päikese eest peitu. Kui nad tulevad sealt mitmekesi välja, võibki inimene ehmuda. Aga ta ei hammusta, kuigi tal on üsna tugevad lõuad, ja agressiivne ta ka pole.

Tihtilugu mõjuvad inimestele hirmutavalt ka herilased ja mesilased. Teatavasti on tänapäeval väga palju allergikuid. Nõelata saades võib mesilasmürk tekitada anafülaktilise šoki, mis võib lõppeda surmaga. Samuti hirmutab suurte põristajate sumisev hääl ja inimesed hakkavad tihtilugu kätega vehkima, mis omakorda suurendab ohtu, et keegi tõepoolest ka nõelab.

Praegu lendab teaduri sõnutsi ringi ka näiteks juunipõrnikas, kes võib sattuda juustesse. Kuna ta on karvane putukas, kelle jalgadel väikesed ogad, siis jääb ta juustesse kinni, mis omakorda tekitab inimestel ehmatust ja ärevust.

Inimeste jaoks n-ö halvad putukad on ka need, kes verd imevad, näiteks lutikad. „Sellised „pahad“ putukad võimendavad ka teiste putukate imidžit,“ möönis Kaasik. Ta jätkas, et erinevad röövlutikad toituvad teistest aiaputukatest, lehetäidest ja võrgendilestadest, imedes kahjuritest terava nokaga kehamahlasid. Aga lutikate omapära on see, et nad eritavad üsna paha haisu. „Kui sõstraid süües lutikamaitseline mari suhu panna, võtab ikka sülitama küll,“ ütles Riina Kaasik ja meenutas, kui ta üliõpilasena käis õppematerjaliks lutikaid korjamas, eritas nende koloonia nii tugevat haisu, et süda läks pahaks. Aga füüsiliselt neist otsest ohtu inimestele pole.

Kuidas ära tunda, kes on aiale kasulik, kes kahjulik putukas polegi nii lihtne. „Kui näha kedagi õunapuu õitel ronimas või lendamas, on tihtipeale tegemist tolmeldajaga,“ kõneles Kaasik. „Aga mõnel teisel juhul, kui õiepungad on veel kinni ja seal ronib mingi väike mardikas, siis sellisel juhul on ta kahjur,“ arutles putukateadlane ja lisas, et polegi sihukest universaalset mõõdet, kust jookseb piir, kas tegemist on kahjuriga või kasuriga. „Meil on erinevaid kahjureid – liblikaid, mardikaid ja kahetiivalisi kärbseid. Õnneks on kahjurputukaid väga palju vähem kui kasulikke või neid, kes tegelikult otseselt ei mõjuta meie saaki ega söö ka röövputukaid.“

Kui kahjureid koduaiast tõrjuma hakatakse, saavad tõenäoliselt pihta ka kasurid. Et mitte visata n-ö last pesuveega välja, tuleks neid kahjureid tunda. Kaasiku sõnul on tänapäeval hea abivahend nutitelefon, millega võiks putukast pilti teha ja kasutada rakendusi, et määrata liik, kes kõndis näiteks lehe peal, millesse tekkis auk.

„Kui me võtame aia pritsimise ette, sest õunapuudel on massiline lehetäide uputus, siis tõepoolest ka kõik head, kes seal puu peal elavad, saavad kannatada,“ kahetses Kaasik. „Seal võivad olla needsamad kõrvahargid, erinevad kasurid-jooksiklased, lühitiiblased, sirelaste vastsed. Kõik saavad samamoodi pihta ja pärast ei suuda nad hoida ka kahjureid kontrolli all.“

Lehetäisid, kui neid on palju, pole muidugi lihtne tõrjuda, sest teadlase sõnutsi on nende paljunemine väga kiire. Kui nad suvel soojade ilmadega sünnitavad elusaid järglasi, hakkab väike vastne kohe toituma. Kõrvahargil aga võtab uue pesakonna saamine terve aasta aega ja nendel kestab ka mürgi mõju palju pikemat aega kui lehetäidel. Ka lepatriinudel ja enamusel mardikatel kestab valmikute valmimine ühe aasta. „Kui lepatriinu muneb kuni tuhat muna, siis valmikuks saab nendest võibolla paarkümmend. Ja kui nendest mürgiga üle sõita, siis järgmisel aastal ei ole seal enam kedagi. Lisaks tuleb meelde jätta ka see, et alati on neil toitu vaja terve aasta ringi. Ja kui meil aias ühtegi lehetäid või teist putukat pole, siis suure tõenäosusega pole ka kasulikel putukatel sinna üldse asja, sest neil pole lihtsalt süüa,“ kõneles teadur.

Sipelgatest rääkides märkis Kaasik, et nemad n-ö karjatavad lehetäisid. Lehetäid, imedes taimedest mahlasid, eritavad pärast magusat nestet, mis on suhkrurikas ja seetõttu väga meelepärane sipelgatele. See on sipelgatele lisaenergiaallikas – suhkrupomm. Kui sipelgad aga muutuvad laisaks, võivad nad hakata ka lehetäisid ära sööma. Kui aga hoida lehetäisid kontrolli all ja paigaldada puudele näiteks liimivööd, siis saavad lepatriinud, kiilassilmad ja sirelaste vastsed lehetäidest toituda. „Aga sipelgate lõuad on suured ja tugevad ning nendega ei taha teised putukad minna väga tüli norima,“ märkis teadur.

„Looduses on paraku nii, et kõik käib ringi ja sõltub eelmisest tasemest. Kui taimtoidulisel putukal pole taime, mida süüa, siis ei ole ka röövtoidulisel putukal kusagilt toitu saada. Aga kahjuriks muutub putukas siis, kui ta reaalselt hakkab saaki vähendama. Paari lehetäid pole aias isegi märgata,“ tõdes Maaülikooli teadur Riina Kaasik.

Ülle Kask