„Kodukäija koodeks“, Valdur Mikita
Julgen arvata, et Valdur Mikita on kõikidele raamatu-usku eestlastele tuntud nimi. Kirjanik ja semiootik Mikita sai sõna otseses mõttes kuulsaks üleöö, kui tema sulest ilmus 2013. aastal „Lingvistiline mets“. Tollal kadus see kiiresti poelettidelt ja mõne aja pärast anti välja koguni neljas kordustrükk. Ka pälvis teos hulga auhindu, muuhulgas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ja Virumaa kirjandusauhinna. Mikita kirjutas eelpoolmainitud teosele kiiresti kaks osa juurde: „Metsik lingvistika“ ja „Lindvistika ehk metsa see lingvistika“, nimetades need ulguvate rehade triloogiaks.
Tänaseks on Mikita sulest ilmunud paras ports n-ö metsa poole jutte. Viimane kannab intrigeerivat pealkirja „Kodukäija koodeks. Codex somnambulicus“. Pehmekaaneline raamat, kollasel taustal musta kirjaga pealkiri ja autori nimi ning alumine serv täis kriipsujukusid-kodukäijaid on suht õhuke, ainult 111 lehekülge, kuid sellesse süvenemiseks ja Mikita eestlase ja eestluse üle arutlevast peenest huumorist arusaamiseks tasub aega võtta. Juba raamatu sisukord, mis Mikital on sisurkond, veab suunurgad muigele. Esimene osa – „Kodukäija koodeks“ hõlmab Eesti Vabariigi Põhiseadust Mikita moodi, mis algab paragrahviga number üks: „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik nabavabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on Suur Nabakuku (Funiculus cuculus). Nabakuku on loodud jumala poolt.“
Paragrahv kaks aga sedastab, et „Eesti loodusvaraks on mõistus. Mõistuse asukoht on kaitstud riigisaladusega.“ Kolmas paragrahv aga annab teada, et „Eesti territoorium on jagatud taludeks, mille üle valitsevad Vargamäe Andres ja tema seaduslik naine Krõõt. Kui Andres ei suuda oma võimu teostada, ei suuda seda mitte keegi.“ Saame ka teada, et vabariigi presidendiks on Vabariigi Mesinik, Eesti riigikell on aisakell ja Eesti hümniks on inimhingede vaikne meloodia. Ja nõnda samas vaimus edasi.
Kokku on Mikita lahanud 368-t põhiseaduse paragrahvi. Neid lugedes ei saa mitte kuidagi tõsiseks jääda, vaid iga uus paragrahv ajab naerma ja tahes-tahtmata mõtled, kui andekalt ja tabavalt määratleb autor eestlaste iseloomu ja maailmavaadet. Naljaga pooleks öelduna võib Mikita põhiseadusest igaüks endale oma paragrahvi leida. Mulle isiklikult sobib number 359 – Molutamine: „Mõeldagu välja tegevus. Olgu see tegevus ränkraske, võtku see koledal kombel aega. Loobutagu sellest kohe. Tuntagu nõndaviisi elust rõõmu.“
Valdur Mikita rääkis saates „Ringvaade“ (11.12.2024.), miks ta otsustas naljaga pooleks põhiseadust muutma hakata. „Kuna põhiseaduse ümberkirjutamise teema on meil ikkagi laua peal, siis mulle tundus, et see diskussioon läks väga raskeks ja kurjaks.“ Samas märkis ta, et huumoritaju on eestlastel geenidega sees ja sellest ei tohi lahti öelda.
Mikita „Kodukäija koodeksis“ on ka peatükk „Kodumesilase koodeks“. Igaüks saab ennast testida, kas ta on ikka õige eestlane. Küsimusi või konstateeringuid on kokku 150 ja iga jaatav vastus annab ühe punkti. Näiteks tuleb vastata, kas oled korjanud sinililli, käinud laulupeol, kartulisalatit valmistanud, lehma- või kanasita sisse astunud ja kuulnud mõttetera, et „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis…“. Kui keegi saab alla 30 punkti, võib ta end pidada rändrahnuks.
Teine test, „Eesti kultuur algajale”, sisaldab valikvastuseid. Kellel Mikita raamat kodus olemas, saab kasutada seda heas seltskonnas aja veetmiseks ja lustimiseks. Näiteks: Mida võib metsas süüa? Kas a) kuuseoksi, b) linnupesi, c) maasikaid ja mustikaid või d) seenjuuri. Teisal aga tasub mõelda, kas külla minnes võetakse: a) kingad jalast, b) püksid jalast, c) sokid jalast, d) pind jalast.
Soovitan soojalt televiisori vaatamise asemel lugeda hoopis Valdur Mikita „Kodukäija koodeksit“. Kuigi valitsused vahetuvad nii meil kui mujal niikuinii, ei tasuks ennast sellest häirida lasta ega tuju rikkuda. Alati aitab madalseisust üle saada hea huumor ja oskus enese üle nalja heita. Või nagu ütleb Valdur Mikita: „Meie ümber on nii palju raskeid tekste ja depressiivsust, seepärast meeldib mulle mõte, et eestlane peaks olema ikka eneseiroonia maailmameister.“
Ülle Kask
