„Kodutunde“ saatejuht Signe Lahtein: kogukonnatunne on alles

Juba seitsmendat aastat eetris olevas „Kodutunde“ saates näeb südamlikke hetki ja osavate meistrimeeste tööd eluruumide uueks loomisel. Tuleval esmaspäeval jõuab ekraanile tänavust hooaega kokku võttev saade. Saatejuht Signe Lahtein rääkis Kuulutajale „Kodutunde“ tegemisest ja ühiskonna murekohtadest.

Tõnu Lilleorg

 

Signe, kas saate tiim saab tehtud tööst innustust?

Muidugi, ainult nii seda intensiivset tööd teha võimalik ongi. Meie ehitajate tööpäevad kestavad vahel 17 tundi. Tuleb ette sedagi, et vahetult enne töö lõpetamist ei maga mõni ehitajatest öösel silmatäitki. Selliseks pingutuseks on inimene võimeline vaid siis, kui hinges on selge motivatsioon ja ümber inimesed, kes samamoodi vaeva näevad. Oluline on ka, et lõpuks kroonib seda kellegi siiras rõõm. Võib kõlada ülespuhutult või pateetiliselt, aga me tõesti usume, et meie tegevus võib muuta mõne inimese või perekonna elu.

Kuivõrd eesti inimesed on abivalmid ja kogukonnana ühte hoiavad?

Appi tullakse hea meelega. Näiteks hiljutises Lääne-Virumaa saates, kus meid ka Meelis Höövelson aitamas käis, oli abikäsi vaja nii hädasti, et postitasime Facebooki üleskutse. Vastuseid tuli mitukümmend ja meil oli vabatahtlikest väga palju abi.

Annetuste ja rahadega on iseasi. Siin kehtib Eestis aeg-ajalt ikka see Lutsu „Suvest“ tuttav Tõnissoni mentaliteet – kui oleks teadnud, et tullakse raha küsima, oleks kohe kodust ära läinud! Endalgi ju justkui pole teist… Siinkohal meenutan alati Torma vallavanema sõnu, et rahaasjad on alati kinni prioriteetides. Kui tahta, siis ka saab.

Kogukonnatunnetus pole Eestis õnneks kaugeltki kadunud. Mida kaugemale pealinnast, seda tugevam see tunne on. Näiteks hiljuti käisime Saaremaal – seal oli terve alevik õnnelik, et „nende inimestele“ appi läksime. Samas Hiiumaalt pole meile tulnud mitte ühtegi abisoovi kirja. Produtsent Kristi Nilov, kel on seal suvekodu, mõtles välja, milles asi – hiidlastel on kogukonnatunne nii võimas, et hättasattuja võetakse kohe oma inimeste tiiva alla ja turvavõrku. „Kodutunnet“ pole tarvis ja selle üle on ainult hea meel. Oleks hoolimist igal pool nii palju, või vähemalt sedajagu, et kogukond võtaks kätte ja kirjutaks hättajäänust meile.

“Kodutunde” erilises fookuses on lapsed?

Kui meil õnnestub võimalikult paljudele Eestimaa lastele näidata, et elada saab paremini – magada puhaste linade vahel, end iga päev pesta, õppida hästi valgustatud korraliku laua taga – siis nad oskavad suureks kasvades neidsamu ja veel suuremaid asju tahta ja taotleda.

Sageli küsitakse minult, miks inimesed, kelle juures „Kodutunne“ käib, ometi oma kodu ei korista – seep ja vesi ei maksa ju palju. Ega maksagi, aga asi pole selles. Ka selles mitte, et kellelegi meeldiks mustuses elada. Paljud neist pole üles kasvades teistsugust keskkonda kogenud. Nad ei näegi, et miski on valesti – surnud ring. Seda ringi tahamegi murda.

Elutingimused mõjutavad ka enesehinnangut?

Lapse jaoks on enesehinnangu küsimus väga oluline. Näiteks mängib rolli, kas ta julgeb endale sõpru külla kutsuda või mitte. Usun, et enesehinnangust algab inimese võime kuhugi pürgida, otsida oma kutsumust, leida pereõnn. Kui pärast kodutunde külaskäiku julgeb laps endale eakaaslasi külla kutsuda, siis aitab see ehk aluse panna positiivse enesehinnangu kujunemisele.

Olen tihti näinud, kuidas pärast meie ehitusi ja abikäe ulatamist vabaneb inimestes justkui  lisaenergia. Enne ta ei saanud, ei jaksanud, ei osanud, ei suutnud. Siis saab aga üks mure murtud – näiteks vesi tuppa või pesuruum majja – ja ühtäkki ta avastab, et oskab ise ka. Silmad avanevad.

Oma loo saates rääkimine nõuab vast julgust?

Kahtlemata nõuab. Ma austan „Kodutundes“ osalenud peresid selle eest piiritult. Samas, inimesed väga tahavad rääkida. Mõistsin ammu, et privaatsusevajadus, mida eestlastele omistatakse, on müüt. Privaatsusest on pahatihti saanud ükskõiksus. Meie laseme inimesel rääkida oma loo, ei mõista kedagi hukka. Ka see on kogemus, mida paljud otsivad ja pole mujalt leidnud.

Viimase poolteise aasta jooksul on neli-viis naist rääkinud, et nad ei julgenud perevägivalda kannatades abi järele pöörduda, sest kartsid, et neid ei usuta ja lapsed võetakse ära. Miks peaks keegi niimoodi tundma, kui sotsiaalsüsteem töötaks nagu vaja – inimesi toetades ja aidates? Aga paraku on abivajaja mõnel pool tüütu hädaline, kellele langeb osaks näpuga viibutamine ja etteheited. Õnneks mitte igal pool – Eestimaal leidub palju suure südamega sotsiaaltöötajaid.

 

Mis võiks meie ühiskonnas paremini olla?

Abivajajat võiks rohkem heatahtliku pilguga märgata. Kui sul ei ole võimalik raha annetada, siis võta näiteks aega ja kuula mõni oma trepikoja memm ära. Kohe niimoodi pikalt ja huviga – teed sellega head.

Poodidesse on ilmunud “Kodutunde” tooted, mida ise ostate?

Minu konkurentsitud lemmikud on „Kodutunde“ õlid – Omega-õli ja Öko Mahe külmpress rapsiõli.

Millest “Kodutunde” uus raamat räägib?

Saime tõepoolest äsja trükikojast kätte raamatu pealkirjaga “Ärge jätke mind üksi”. Selle pealkirja võib panna nii abivajaja kui ka meie endi suhu, suunatuna kõigile lahketele toetajatele ja annetajatele.

Raamatus on enam kui 300 leheküljel pilte ja lugusid. Teos jutustab saatetegijate toimetustest ning teada saab, kuidas läheb saatest tuttavatel peredel. Teksti autor Kati Saara Vatmann sõitis meie peresid ja võttepaiku külastades läbi tuhandeid kilomeetreid, samuti „fototiim“ perekond Haljand. „Kodutunde“ rahvas tuhnis oma pildikaustades, et raamatusse saaks palju meeleolukaid hetki.

Kuidas “Kodutundega” ühendust võtta?

„Kodutunde“ Facebooki-lehel jagame jooksvat informatsiooni. Kes sooviks „Kodutundele“ mõne abivajaja kohta kirja saata, siis selle jaoks on e-maili aadress kodutunne@kanal2.ee. Need kirjad jõuavad kõik minuni ja kahe silma vahele ei jää ükski. Muidugi peame paraku valima ja iga kiri saateks ei saa. Siinkohal panen südamele – palun kirjutage lisaks tegemist vajavatele töödele ikka peredest endist ka. Meie otsuseid mõjutab see oluliselt.

Signe Lahtein võtteplatsilt Albu vallas Järvamaal. Foto: erakogu