Kogenud giid kirjutas Pariisist raamatu omal käel reisijatele
Tänaseks on Marina Laikjõe Pariisis ekskursioone teinud 25 aastat. Ja ikka ja alati pärast pikka Pariisi tutvustavat tööpäeva koju minnes vaatab ta armunud pilgul ringi ja õhkab: „Pariis on kõige ilusam linn maailmas!“ Oma raamatu „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“ kaante vahele on ta koondanud aastate jooksul kogunenud ülestähendused ning pannud neist kokku 12 jalutuskäiku Pariisi erinevatesse linnaosadesse.
Kaire Kenk
Friedebert Tuglas on öelnud: „Igal kultuuriinimesel on kaks kodumaad. Üks on enda oma, teine on Prantsusmaa ehk täpsemalt Pariis.“ See mõte on saanud ka Marina Laikjõe motoks. „Eduard Wiiralt ei saanud ilma Pariisita. Mina ka ei saa. Luxembourgi aed, Louvre, Montmartre’i mägi, Eiffeli torn, Seine jõgi ja sillad – Pariisi atmosfäär on võrreldamatu oma ajalooliste kuningaväljakute, gooti kirikute ja igavesti sumisevate terrassikohvikutega,“ ütleb Marina Laikjõe.
Staažikas giid tunnistab, et tema jaoks saabub tavaliselt tõehetk siis, kui ta on oma külalistega Montparnasse’i torni kiirliftis teel Pariisi terrassidele. „Siis saab selgeks, kas ka teistele meeldib see, mida mina nii väga armastan,“ ütleb Marina.
Marina ütleb, et on lapsepõlvest peale prantsuse keelt ja kultuuri sügavalt armastanud. Tema süda kuulub prantsuse kuninglike suguvõsade ajaloo uurimisele ja kunstivaldkonnas impressionistide loomingu tutvustamisele. Oma diplomitöö Pariisi Ülikoolis kaitses ta teemal „Eesti kunstnikud Pariisis“, uurides eesti kunstnike teoste ja elu seoseid maailmakuulsate kunstnike loominguga.
Tema hiljuti ilmunud raamat „Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis“ on kui kogenud giidi isiklik märkmik. Raamatust leiab nii põnevat infot, et võib tähelepaneliku lugeja muuta Pariisi tavakülastajast lausa asjatundjaks.
„Minu südamesooviks on, et kui omal käel Pariisi avastate, võiksid selles raamatus räägitavad lood Pariisi ja tema hinge teie jaoks ellu äratada. Siis olete Pariisist teinud endale sõbra, kes teid ikka ja jälle tagasi ootab. Sest tal on teie jaoks veel palju-palju huvitavat rääkida,“ ütleb Marina, kes alustas Pariisi-reiside korraldamist juba 1994. aastal, kuus aastat hiljem kolis Pariisi elama.
Marina Laikjõe omandas Pariisis giidide ülikooli diplomi ja tänu sellele on Prantsusmaa kultuuriministeerium talle väljastanud eluaegse giidilitsentsi, mis võimaldab ekskursioone ja loenguid korraldada kõikides Pariisi ja Prantsusmaa muuseumites ja lossides.
„Elukutselise õpetajana on minu geenides uudishimu ja janu teadmiste järele ning loomulikult ka teadmiste jagamine. Oma suures austuses ajaloo, kunsti ja arhitektuuri vastu olen siiralt veendunud, et millegi või kellegi mõistmiseks või hukka mõistmiseks tuleb seda enne päriselt tundma õppida,“ ütleb Marina Laikjõe.
Kümne aasta jooksul Pariisis elades on ta ruutmeetrite ja kivide vahelt leidnud palju paeluvaid lugusid inimestest, kes tegid Pariisist just selle, mis ta praegu on.
„Pariis oli korraga unistus ja norm, ideaal ja kohustus, õnnistus ja paratamatus. Kunagi varem ega hiljem ei ole ükski linn olnud eesti kunstnike jaoks sedavõrd mütoloogilise laetusega kui Pariis 20. sajandi esimesel kümnendil. Ta ei olnud lihtsalt kaunis, huvitav, elav, vibreeriv – Pariisi-kogemus oli metafüüsiline juba enne, kui Pariisi jõuti. Nagu laps, kes võib värisema hakata ainuüksi teadmisest, et sahvri ülemisel riiulil kättesaamatus ulatuses on pulgakomm, tundsid Eesti kunstnikud pelgalt teadmisest, et Pariis on olemas, oma elude võimalikku täiust.
Pariisis ei käidud, Pariisis sünniti – maailmakodanike ja kunstnikena. Ükskõik, kes sa olid olnud varem, see linn pidi sind ümber defineerima. Nii vähemasti usuti, nagu usutakse paradiisi – see on koht, mis selgitab meile kord pärale jõudes, miks meie senine elu on pidanud olema viletsuse, kahtlustuse ja lüüasaamise lõputu org, sest seal tõstetakse meid jalule ning tasutakse õiglaselt meie seniste kannatuste eest,“ kirjeldas Marina Laikjõe.
„Kui astud sisse Notre-Dame’i, läheb kogu elu räpasus mõneks ajaks meelest,“ on kirjutanud Konrad Mägi. Tema ja paljud teised eesti kunstnikud elasid Pariisis ühes Montparnasse’i „sumisevas“ majas, mida nimetatigi Mesipuuks, La Ruche’iks.
Raamatu kirjutamise mõte oli naisel olnud juba pikalt, vaja oli vaid viimast väikest tõuget. „Tihti kliendid küsivad, et kust sa võtad neid fakte, kuidas need meelde jäävad, et pane kirja, siis oleks järjepidev. See mõte mul kuskil tuksles,“ ütleb Marina. „Kord pidasin ühe loengu ja loengu järel tuli minu juurde kirjastus Pilgrim omanik Tiina Ristimets ja ütles, et peaks ikka tegema ühe raamatu. Ja nii see sündiski.“
Raamat on jagatud jalutuskäikudeks erinevates linnaosades, alustades kõige tähtsamast sellise arvestusega, et kõik vajalik ikka ühe päeva jooksul mõnusasti nähtud saaks.
