„Kõik kõikjal ja korraga“
See on ulmefilm, kus valitseb täielik kaos, seda korraga argises ja psühhedeelses soustis, nii et tõepoolest, pealkiri väljendab täpselt seda emotsiooni, mis filmis valitseb ja seda olukorda, mis loos toimub.
Margit Adorf
Kummalisel kombel on seal korraga nii tulnukad kui ka ei ole. On superkangelane, aga ei ole ka. On täielik absurd, aga samas on kõik loogiline. Kõik kõikjal ja korraga on aga seisund, mida kirjeldatakse kui surmast hullemat, sa satud sellisesse kohta, kus on korraga kõik võimalikud paralleelreaalsused, multiversumid ja kõik sündmused.
Ma arvan, et filmis on seda väga hästi õnnestunud edasi anda ja seejuures niisugusel moel, et asi ei mõju mingi hulluksajava kenitlemisena või lihtsalt kentsaka indiefilmina. See on korraga nii korralik märul kui ka adekvaatne draama. Veider on see kindlasti, aga ka naljakas ning mitte üldse mõistusevastane. Ja see on nüüd küll niisugune film, mida tuleb ise kogeda ja mida on väga keeruline ümber jutustada.
Üldjoontes loo raamistiku saab muidugi edasi anda. Algab film vägagi argiste sündmuste keskel, peategelaseks on pesumaja omanik, väikeettevõtja Evelyn (Michelle Yeoh), kellel on lesbist tütar Joy (Stephanie Hsu), abikaasa Waymond (Ke Huy Quan), kes soovib naiselt lahutust, kuid ei oska seda kuidagi serveerida ja eakas, alati näljane isa (James Hong), kes enamuse ajast lihtsalt tolkneb koomilise elemendina jalus aga kui see tegelane ära võtta, siis oleks film palju vaesem.
Pesumajas ja Evelyni elus on korralik kaos, millele annab hoogu juurde ettevõttele tehtav auditit ja nad peavad maksuametis kõik oma kulud-tulud ette näitama, muidugi on sellega suur jama ja siinkohal tuleb mängu jube mõrd maksuametnik Deirdre Beaubeirdra (Jamie Lee Curtis), kes on samal ajal ka teises paralleeluniversumis kurja käsilane. Kõikidel teistelgi tegelastel on mitmeid rolle, erinevad maailmad sulanduvad, elud sirisevad muudkui silme eest läbi, hüpped erinevatesse võimalustesse on kaootilised ja pöörased ja mida ajuvabam mingi võimalus tundub, seda kindlamini tuleb just seda varianti kasutada.
Niisuguse kirjelduse järgi tundub, et kõik on nagu pudru ja kapsad, aga kummalisel moel see kombinatsioon sobib hästi kokku. Režissöörid-stsenaristid on Dan Kwan ja Daniel Scheinert, kes on varemgi kahasse filme teinud ja need on olnud umbes-täpselt sama pöörased („Taskunoamees“, 2016), aga mitte nii heal tasemel kui nüüd see praegune. Pean isegi tunnistama, et „Taskunoamees“ oli mu meelest ülim jamps, aga samas „Kõik kõikjal ja korraga“ on päris hea. Ma arvan, et see võiks meeldida ka neile, kes muidu ulmefilme vaatama ei eksi. See on korralik tsirkus ja ma arvan, et praeguses julmas sõjamaailmas mõjub omamoodi lohutavalt. Veidral, kummalisel moel.
Juhul kui teile on meeldinud ulmekirjanik Douglas Adamsi looming („Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“), siis „Kõik kõikjal ja korraga“ meenutab sisult ja ülesehituselt Adamsi loomingut, aga kindlasti ei ole tema otsene kopeerimine. Ütleme nii, et sama koolkond. See on hoogne, optimistlik, lootustandev.
Film on hiina-inglise segakeeles, kuid kindlasti ei maksa seda pidada tavaliseks aasia filmiks, see on siiski korralik Hollywood. Michelle Yeoh teeb väga hea usutava rolli, arvestades stsenaariumi killustatust ja keerukust.
Kunstnikutöö on küll selle kõrval mõnevõrra liiga madala tasemega, vorstisõrmed on ikka liiga selgelt kindad ja kostüümid või muud eriefektid pole ka suuremad asjad, aga kuna film ise on üsna tempokas ja siiski on tegemist omalaadse tsirkus-filmiga, siis võib koonerdamise kostüümide arvelt andeks anda.
Kõige olulisem selle filmi puhul on lugu ja igal juhul on see vähemasti näitlejate ja montaaži abiga vägagi õnnestunult vormistatud. Mingit täiesti enneolematut originaalsust ja geniaalsust oodata ei tasu, aga see on siiski sedalaadi kokteil-pärl, et tasuks vaatama minna just kinno. Saab paariks tunniks end reaalsusest lahti rebida.
