Krimikirjanduse ajaloost, staaridest ja nende jõudmisest kinolinale

26. jaanuaril alustas Hõbeakadeemia Rakvere linnavalitsuse valges saalis uut loengusarja. Ain Kütt – krimikirjanik ja Sagadi mõisa muuseumijuht kõneles teemal „Härrasmeeste hobist daamide pärusmaaks – pilguheit krimikirjanduse minevikku ja olevikku“.

Ülle Kask

Lääne-Virumaa kirjanik Ain Kütt viljeleb ajaloolisi kriminaalromaane. Tema sulest on ilmunud Sagadi paruni Paul Alexander Eduard von Focki mõrvalugude sari: „Risti soldati mõistatus“, „Kuldse medaljoni mõistatus“, „Musta paguni mõistatus“ ja „Kolme kaardi mõistatus“.

Ajaloolisest krimiloost pole kirjaniku sõnul mõtet ajaloolist tõde otsida. Oma raamatutes ei saa ta kasutada mitte ühtegi sellist juhtumit, kuna viimase 250 mõisa-aasta jooksul on üle Eesti teada umbes kümme kuritegu, milles mõni mõisnik osales. Neistki toimus enamus 1905. aasta revolutsiooni päevil.

„Aadlikud ei käinud võsa vahel üksteist tapmas,“ rõhutas Kütt. „Vanu mõrvalugusid tuleb ise konstrueerida ning killukestest kokku panna. Ühelt poolt annab väljamõeldud kontekst kirjanikule vabaduse, teisalt aga paneb suure vastutuse – sa pead väga täpselt mööda nööri käima, et ajaloolisele kujule liiga ei teeks ega läheks n-ö raamist välja.“

Kütt nentis, et ajaloolisi krimilugusid kirjutades tuleb kasuks huvi ajaloo ja geograafia vastu, oskamaks aimata ja ette kujutada aega ja eluolu. Tausta tundmine ja materjali kokkupanemine on aga keeruline, aeganõudev protsess. „Mina olen enam-vähem aastaga ühe loo valmis kirjutanud. Kui raamat ilmub, küsitakse, millal järgmine tuleb. Olen öelnud, et see pole teleseriaal, kuna kirjutamine käib teistsuguse rütmiga,“ rääkis kirjanik.

Krimikirjanduse tekkelugu

Krimikirjandus ei ole Küti sõnul väga vana žanr, kuigi erinevaid lugusid, milles keegi saab surma, on üllitatud juba antiikajast saadik.

Klassikalise krimiloo mõte seisneb aga selles, et otsitakse süüdlast. Esimene niisugune jutustus ilmus aastal 1841 Edgar Allan Poe (1809–1849) sulest „Mõrvad Rue Morgue’il“, mis on Küti arvates puhas õudusjutt, kuid olemas on kõik klassikalisele krimijutule omased aspektid. Paraku oli see tolleaegsetele inimestele võõras värk, millega ei osatud suhestuda, rääkimata sensatsioonist või vaimustavatest arvustustest ajalehtedes ja kogu asi kukkus läbi. Kahjuks lõppes ka Poe enda elu suht noorelt ja traagiliselt.

Siis tuli pikk paus, enne kui ilmus välja üks tollase Inglismaa värvikamaid tüüpe Arthur Conan Doyle (1859–1930), kellel oli lisaks andekusele ka kõrge ühiskondlik positsioon. Kütt rääkis, et raamatute trükkimine oli suhteliselt kallis lõbu, kuid Doyle hea müügimehena jagas ära, kuidas tema lood võiksid ka lihtsate inimesteni jõuda. Kui jätad ajalehe veerul jutu kõige huvitavamal kohal pooleli võid kindel olla, et järgmist lehte ostetakse igal juhul, kui vinti juurde keerata. Täistabamus, detektiiv Sherlock Holmes tegi Doyle’st esimese klassi suurusjärgu kirjaniku ja staari.

„Doyle tahtis, et naljakate elukommetega veidrik Holmes köidaks lugejaid kui positiivne kangelane,“ kõneles Kütt. „Seepärast kohendas ta hiljem veidi Holmesi tegelaskuju, kaotades muuhulgas detektiivi narkosõltuvuse. Doyle alguses ei tahtnud Holmesist palju lugusid kirjutada, sest üsna alguses saab detektiiv ju surma. Ta ei viitsinud neid vorpida, aga rahvas ja ajaleheomanikud tahtsid teisiti. Doyle ärataski Holmesi uuesti ellu ja möll läks edasi ning kestab tänaseni. Kõik filmiversioonid põhinevad eranditult Holmesi lugudel, keegi midagi muutnud pole, kuigi proovitud on. Sherlock Holmes on kõige enam kino- ja teleekraanil seigelnud tegelane, kes selleks üsna tõenäoliselt ka pikaks ajaks jääb.“

Ameerikas algas krimikirjanduse võidukäik 1930ndatel

„Seda veavad kaks meesterahvast: Erle Stanley Gardner ja Rex Stout,“ kõneles Kütt, selgitades tausta, miks tollal krimikirjanduse populaarsus plahvatuslikult tõusis. Suur majanduskriis ja kuiv seadus tõstsid Ameerika ühiskonnas hüppeliselt igasuguste pättide ja kaabakate osakaalu. Inimesed janunesid positiivsete kangelaste järele, kes vähemalt raamatu lehekülgedel hakkaksid nendele kaabakatele vastu, millega politsei hakkama ei saanud. Al Capone’id polnud romantilised Robin Hoodid, kellest tavainimesed lugu oleksid pidanud. Kui ilmusid välja kirjanduslikud tüübid, said nad üleöö mega populaarseks. Nende lood ilmusid ajalehtedes ja väikeste lühikeste raamatutena. Kaks kuulsamat tegelast olid Gardneri advokaat Perry Mason ja Stouti tüse, tugitoolis istuv Nero Wolfe.

Stouti ja Gardneri lood peegeldavad Ameerika õigussüsteemi ja vandekohtuid, mille tausta tasuks Küti sõnul veidi tunda, et sealse kohtupidamise nüansid segaseks ei jääks. „Kui seda teada, on need filigraanselt kirjutatud teist masti lood topelthuvitavad lugeda,“ arvas Kütt. „Selliseid kohtukeisse inglise krimikirjandusest ei leia. Väga ägedad lood.“

1920ndatel jõudsid krimikirjandusse daamid

„Kui krimikirjandust peeti esialgu meeste pärusmaaks, hakkasid 1920ndatel sellele mängumaale ilmuma ka naised,“ rääkis Kütt,  „Üsna jõuliselt, suure hurraaga ja tõtt öelda erinevalt meesterahvastest ka päris õnnestunult.“

1921. aastal ilmus esimene lugu Agatha Christie’i (1890–1976) sulest „Saladuslik juhtum Stylesis“. Peategelase, detektiiv Hercule Poirot’ lugusid kirjutas Christie kokku umbes sadakond. Tänu Inglise suurepärasele televisioonile on kõik need lood ka üles võetud, milles peaosa mängib David Suchet. „Harukordne on aga see, et mitte ühegi teise kirjaniku loomingut ühtede ja samade tegelastega pole rohkem maailmas üles filmitud. Aega läks selleks peaaegu 30 aastat,“ sõnas Kütt, lisades, et Agatha Christie, erinevalt 19. sajandi naistest, kes varjunime all kirjutasid, oli julge daam. Tema neid trikke enam tegema ei hakanud, vaid pani raamatu peale kohe oma ees- ja perenime. Mitte A punkt Albert.

Christie’t peetaksegi inglise krimikirjanduse alusepanijaks. „Kui Arthur Conan Doyle n-ökaevandas teemandi, siis Agatha Christie lihvis briljandi, mis on jäänud selleks tänase päevani – lugejate jaoks lihtsasti loetav, arusaadav ja jälgitav. Christie edu tiivustas ka teisi ja tema tuules ilmus krimikirjanduse maastikule mitmeid naisterahvaid, kes Küti isikliku arvamuse kohaselt ei jää mitte grammigi Christie’le alla.

Üks selline oli inglise daam Dorothy Leigh Seyers (1893–1957),kes elu jooksul kirjutas ainult viis lord Peter Wimsey lugu. Rohkem ta ei viitsinud, kuna kirjutas ajaviiteks, sest tegemist oli jõuka daamiga.

Artiklile ilmub järg, milles tuleb juttu eesti krimikirjandusest ning Midsomeri mõrvalugudest.