Krimikirjanduse ajaloost, staaridest ja nende jõudmisest kinolinale II

Möödunud nädalal avaldasime esimese poole Lääne-Virumaa kirjaniku Ain Küti loengul põhinevast artiklist – juttu oli krimikirjanduse tekkeloost. Sel korral jätkame Eesti krimikirjanduse ning Midsomeri mõrvalugude teemal.

Ülle Kask

Ain Kütt – krimikirjanik ja Sagadi mõisa muuseumijuht kõneles 26. jaanuaril Hõbeakadeemia loengusarja raames teemal „Härrasmeeste hobist daamide pärusmaaks – pilguheit krimikirjanduse minevikku ja olevikku“

Eesti krimikirjanduse ajalugu on õhuke

Kütt rääkis, et Eestis loetakse krimikirjanduse alguseks Eduard Vilde 1886. aastal ilmunud jutustust „Musta mantliga mees“. Vilde oli tollal 17-aastane ja lugu võiks liigituda pigem pinevusjutuks. Krimikirjandus oli väheviljeletud žanr eesti kirjanduses. Pilt muutus Küti sõnul veidi 1920ndate lõpus ja 30ndate alguses, kuid kahjuks ühtegi nendest autoritest krimikirjanduse eksperdid tänapäeval ei tunne.

„Nimed ei ütle midagi, need kuuluvad sõna otsese mõttes kategooriasse unustatud raamat,“ kahetses Kütt. „Kellele ütleb näiteks Aleksander Jürgeni või Orava nimi tänapäeval? Need olid ajaviiteromaanid, mida trükiti odavale paberile, sisuliselt ilma kaanteta. Kaas oli heal juhul paksemast paberist, formaat väike, raamat loeti rongis läbi ja jäeti pingile vedelema. Ka teised reisijad said siis neid lugeda, kuid koju polnud mõtet tassida. Niimoodi need lood ja asjad kaovad.“

Kütt jätkas, et Eesti Vabariigi lõpus peale 1940ndaid asjad eesti krimikirjanduse lainel paremaks ei läinud. Nõukaajal ilmus mõni üksik eesti autori krimka. Aastatest 1950–60 tõi ta näiteks kaks krimijuttu, mille kirjutas Herta Laipaik (1921–2008): „Kummitus muusikatoas“ ja „DoktorVallaku mõistatus“.

Küti sõnutsi on kirjandusteadlastel jagunud tänini nuputamist, miks seda žanrit Eestis ei viljeletud. Võibolla oli põhjuseks ka poliitiline taust, igasugused fašistid ja kadunud kuld. Poliitilised teemad olid vene ajal aga kohustuslikud ja nõukogude kodumaa oli küll miilitsakriminulle täis.

„Pilt muutus alles 1990ndatel ja tänane seis on suhteliselt kirju. Krimiromaanides figureerivad kõikvõimalikud tegelaskujud alates keskajast, lõpetades tänapäeva usinate ja nutikate pensionäridega,“ sedastas Kütt.

Midsomeri mõrvalugude autor – tänapäeva krimikuninganna

Küti teada kaasaegses krimikirjanduses domineerivad enamasti naised ja keegi ei oska öelda, miks see nii on. „Tänapäevased krimilood on ju suht jõhkrad, inimesi lüüakse kirvega neljaks ja neid roimi kirjeldatakse väga üksikasjalikult. Vaatad, et autor on keegi Albert. Kui uurima hakkad, selgub hoopis, et autori kodanikunimi on Liilia. Huvitav paradoks.“

Kütt rääkis, et tänapäeva krimikuningannaks peetakse Midsomeri mõrvalugude autorit Caroline Grahame’i (sündinud 1931), kes on kõige edukam ja suurima sissetulekuga krimikirjanik. Tema pärandit tuntakse kõikjal maailmas. Esimese loo „Mõrvad Badger’s Driftis“ kirjutas ta aastal 1987.

„Eakas daam ise ei pea ennast üldse krimikirjanikuks. Nii naljakas, kui see ka pole,“ möönis Kütt. „Kõige selle jandi juures on kummaline, et kuigi Midsomeri mõrvalugusid näidatakse televiisorist iga nädal, originaalseid lugusid kirjutas Grahame aga kõigest seitse. Daam tegi seejärel geniaalse lükke, müües frantsiisi Briti telekompaniile.“

Grahame’i kirjutatud lood said esimese hooajaga otsa, kuid algustiitrites jookseb ikka tema nimi, kuna kõik lood baseeruvad tema loomingul selles mõttes, et tegelased on küll tema välja mõeldud, aga praegused stsenaristid hoopis teised. 25 hooaega sai äsja täis, selle aja jooksul on vahetunud kolm–neli kirjutajat. Aga iga loo pealt teenib Grahame väga korralikku raha. „Ka niimoodi võib olla kuulus krimikirjanik, kirjutamata mitukümmend aastat mitte ühtegi lugu,“ sõnas Kütt.

Mis eristab krimilugu seiklusjutust?

Ain Kütt jagas selle žanri algajale lugejale näpunäiteid, et kõigepealt võiks vaadata, mis maalt kriminaalromaani autor pärineb. Rahulikumad on agathachristilikud inglise stiilis lood, tegelased on suhteliselt normaalsed, istuvad viisakalt laua taga, söövad ja joovad. „Minu raamatud kalduvad samasse stiili,“ märkis Kütt, lisades, et ameerika stiili iseloomustab aga hästi kiire sündmustik. Pildid, milles on palju möllu ja paugutamist, vahelduvad ruttu. Vahel paljastatakse enne raamatu lõppu ka mõrvar.

Skandinaavia stiili iseloomustab aga Küti sõnul jõhkrus, kus värvi pole kokku hoitud, palju on negatiivsust, pilastamisi ja veresüüd, hingelisi saladusi ja räpaseid asju. Kas kuskil kupli all on tegelastel midagi paigast ära või on neil hirmsad lapsepõlvetraumad. Need nüansid on Skandinaavia krimikirjanduse juures vältimatud. Samas aga on see Küti meelest üllatav, sest nende ühiskonnalt ootaks midagi hoopis muud. „Järelikult neile see sobib. Maitseasi, nagu öeldakse,“ ütles ta.

Ain Kütt selgitas, et kõikide krimilugude ülesehitus on sarnane. Kuritegu menetleb uurija, tekib kahtlusaluste ring ja lõpuks kuritegu laheneb ning leitakse süüdlased. Alati on uurijal ka abiline. Nii Poirot’l kui Holmesil on vaja kellegagi suhelda, arutleda ja dialoogi pidada. Abiline peab kuulama ja vastama olenevalt situatsioonist midagi rumalat või naljakat. Nende arvele pannakse tihtilugu mingi sähvatus, mis viib kuriteo avastamiseni.

Briti klassikalises krimiloos on tavaliselt seitse kahtlusalust. Küti meeleston see geniaalne number. Kui neid oleks vähem, poleks lugu nii huvitav, kui aga rohkem, oleks lugejal keeruline järge pidada ja mingil hetkel peaks hakkama lehti tagasi pöörama, et kes see nüüd oli ja mida ta ütles. Christie Poirot’ lugudes see numbrimaagia toimib.

„Kõikide krimilugude raudreegel number üks on see, et kõik lõppevad ühtemoodi ehk kurjategijad saadakse kätte,“ nentis Kütt. „Kui mind kutsutakse lugejatega kohtuma, ütlen, et ma võin teile öelda küll, millega lugu lõppeb – pahategija tabatakse. See ongi krimiloo eesmärk.“

Kurjategija ei tohi mitte kunagi olla positiivne kangelane. Kütt arvas, et kui vahel Skandinaavia kirjanduseskuritegu ei taunitagi, ajab see loo segaseks ja loogikavabaks. Kui tegemist on mõrvariga, siis olenemata sellest, millised on ta lapsepõlvetraumad või n-ö muud probleemid, mõrv jääb alati mõrvaks.

Krimilood on ühed loetumaid raamatuid ja televisioonis vaadatumaid filme ning neid ei saa Küti meelest võrrelda igasuguste leekivate rooside seriaalidega. „Kui tegelaskujud, kes on inimestele raamatutest tuttavad, pannakse teleekraanile, võtavad inimesed neid palju rohkem omaks,“ lausus Kütt, tuues näiteks apteeker Melchiori lood. „Indrek Hargla raamatute populaarsus kasvas hüppeliselt peale kinolinale jõudmist.“

Küsimuse peale, kas ka Ain Küti lugude põhjal kunagi film valmib, jäi kirjanik kidakeelseks, kuid andis mõista, et midagi ehk koidab, kuid sellest on veel vara rääkida.