Krimikomöödia libahuntidest meie sees

Sel nädalal on Rakvere kinos asjad teisiti kui tavaliselt. Kui harilikult tuleb uus levifilm kinno reedeti, siis nüüd tuleb oodata kolmapäevani. Sel nädalavahetusel on Rakvere kinno asja vaid neil, kes soovivad külastada LGBT filmifestivali Festheart.

Margit Adorf

Et mitte seda üritust täiesti tähelepanuta jätta, siis räägin lühidalt ühest festivali filmist. See on „Tere tulemast Tšetšeeniasse!“, linastub festivalil pühapäeval kell 16. Tegemist on dokumentaalfilmiga, mille puhul on omal kohal hoiatus, et see sisaldab väga häirivaid kaadreid. Seal on dokumentaalkaadrid jõhkratest piinamistest, tapmistest, peksmisest ja suitsiidist. Need on võikad lõigud, isegi karastunud inimese jaoks.

Film räägib sellest, kuidas Tšetšeenias on homoseksualism sedavõrd põlastusväärseks kuulutatud, et kui kuskil ilmsiks tuleb, et keegi on homoseksuaalne, siis on omaenda suguvõsal kohtustus see asi „ära klaarida“ ja tihti saavadki homoseksuaalsele seal saatuslikuks omaenda veresugulased. Mingit heteroks pöördumist ei toimu, patu palgaks on surm.

Film jälgib aktivistide tööd, kes aitavad homoseksuaalsetel inimestel, aga ka nende pereliikmetel, Tšetšeeniast põgeneda. Sest kui selgub, et sa oled ema, kelle poeg on homoseksuaal ja sa temast endiselt hoolid, siis langed ka ise põlu alla ning su elu võib olla ohus. Probleem on selles, et Tšetšeenia on viimasel ajal tugev islamiriik ja islami reegleid järgitakse väga innukalt. Häda sellele, kes satub sündima radikaalsesse islamiusku suguvõsasse homoseksuaalsena. Sa kas varjad või põgened.

Aga aitab sellest süngusest, kes soovib teemat lähemalt uurida, see läheb vaatab kinos dokfilmi ära, alaealisi lapsi ei soovita väga räigete stseenide tõttu seda vaatama saata. Seekord tasub küll väga tõsiselt võtta seda, et alla 16-aastastele kindlasti ei soovita.

Uue filmina tuleb kinokavasse aga õuduskomöödia režissöör Josh Rubeni film „Libahundid meie seas“. See on lustiga valmistatud mänguline ja rõhutatult teatraalne klassikalise kriminulli stiilis film. Kes soovib õudusvärinaid, siis see peab küll pettuma, aga kes tahab lihtsalt lahedat meelelahutust, siis kosutav kraam. Ühtlasi ei ole see pelk ajuvaba tagaajamine, vaid pisut sügavust lisab inimloomuse lahkamine. Umbes nagu meie enda „Libahundis“, kus inimene on inimesele hunt.

Päris paralleele Kitzbergi loominguga siiski tõmmata ei saa, sest seal küll on alusetuid süüdistusi, kuid libahunt ikkagi on päris libahunt ja mitte mingi süütu ohver, vaid korralik murdjaloom. Film algab sellega, et väiksesse mägilinna saabub uus metsavaht, kes tutvub linnakeses viibivate värvikate karakteritega, üks hullema kiiksuga kui teine – kõige hullem nendest selgub muidugi alles filmi lõpu poole ja seda ma ei saa siinkohal paljastada.

Küll aga võin öelda, et kui teile meeldivad Agatha Christie stiilis kriminullid, siis see film on kummardus just niisugusele krimižanrile. Seltskond jääb lumetormi tõttu kohalikku hotelli lõksu, elekter on kadunud… Ja siis hakkab juhtuma. Kes kaotab käe, kes kaotab pea, kuid kes on kõige selle taga? Seda peate ise vaatama.

Näitlejad on selles filmis pigem vähetuntud, nagu ka režissöör, kelle jaoks on libahundi film alles teine täispikk mängufilm, suurema osa oma karjäärist on ta teinud telesarju. Debüüdiks oli samuti õuduskomöödia, eelmisel aastal Sundance’i festivalil esilinastunud „Hirmuta mind“ („Scare Me“, 2020). Kinodesse see koroonapiirangute tõttu paraku ei jõudnudki. Aga ma võin öelda, et uus film on parem kui eelmine ja eks arenguruumi veel on, aga õuduskomöödia žanris on Josh Ruben siiski päris osav balansseerija sellel piiril, et ei läheks liiga labaseks või liiga läilaks.

Mulle meeldis selles filmis kogu näitlejate galerii, igaüks oli omamoodi sümpaatne, ka kohutavalt ärritav vanadaam, kes oma chichuauat valjuhäälselt taga leinas. Eks need tegelased olid kõik üsna robustselt rammusate värvidega paletile kantud, aga see oligi sihilik ja kogu ansambel kõlas hoolimata vägevast vürtsist kenasti kokku, kakofooniaks ei muutunud.

Kes soovib, see võib üles otsida samanimelise mängu (Werewolves Within), millel film ka baseerub, ja ise kehastuda erinevateks tegelasteks. See on virtuaalreaalsuse mäng, mille mängimiseks on vaja ka virtuaalreaalsuse komplekti. Mina jäin pärast libahundifilmi vaatamist isegi mõtlema sellele, et äkki oleks aeg VR-maailm ka koju tuua. Mängu ekraniseeringuna on film igal juhul hästi õnnestunud, mõjub tervikliku loona.