Kui koolis saab õppida ka emotsioonidega toime tulema

Uhtna põhikoolis oli sel õppeaastal teise ja kaheksanda klassi õpilastel võimalik psühholoogilise nõustaja abiga õppida ära tundma ja toime tulema oma emotsioonidega ning omandada sotsiaalseid oskusi. Kinnitust sai tõsiasi, et mida nooremalt alustada, seda parem.

Katrin Uuspõld

Uhtna põhikooli direktor Egle Neuhaus otsis selleks õppeaastaks kooli psühholoogi. Tema kabinetti sattus ka terapeut Kristiina Isand-Savinski. „Ütlesin talle, et ma ei taha, et koolipsühholoog tegeleks ainult tulekahju kustutamisega, vaid ta tegevus peab olema ka ennetav – harides lapsi, kuidas oma emotsioonidega toime tulla, kust abi saada, kuidas kaasõpilast märgata,“ rääkis Egle Neuhaus.

Läks nii, et Isand-Savinski ei tulnud Uhtnasse koolipsühholoogiks, vaid koos direktoriga pandi kokku pilootprojekt teisele ja kaheksandale klassile: kord nädalas kaks tundi sotsiaalsete oskuste õpitubasid oktoobrist kuni aprillikuuni. Lisaks koolitused õpetajatele ja lapsevanematele.

„Tagasiside oli, et lastele ja noortele see väga meeldis. Me näeme, et sellise programmiga tuleks alustada varem – teine klass on väga õige iga. Tegime lastele ka teste ning teise klassi puhul olid muutused väga suured. Kaheksandas klassis läksid üldtulemused paremaks, paari küsimuse puhul läksid tulemused alla, aga arvan, et see tulenes laste suuremast teadlikkuse tõusust ja nad hindasid asju teisti kui algses testis,“ rääkis Neuhaus.

Pilootprojekt sisaldas ka koolitusi lapsevanematele ja õpetajatele. „Küsimusi oli vanematel seinast seina, noorte hügieenist, seksuaalsusest kuni selleni, kuidas nendega keerulistel teemadel rääkida,“ rääkis Neuhaus ja lisas, et lapsevanemad soovisid ka edaspidi koolitusi saada. „Võibolla siit arendada välja lapsevanemate kool. Väga loodan, et saame ka järgmisel aastal analoogse sotsiaalsete oskuste projektiga jätkata.“

Lapsevanemad on direktorile öelnud, et õhtused jututeemad on nii mõneski kodus muutunud – lapsed võtavad ise nende jaoks olulisi teemasid üles. Neuhausi sõnul on suur õnn, et kohalik omavalitsus toetab ennetustööd. „On väga keeruline haridust pakkuda lapsele, kellel on emotsionaalsed või vaimsed probleemid. Kui ta oskab oma emotsioonid ära tunda ja nendega toime tulla, saame meie pakkuda ka kvaliteetset haridust,“ rääkis koolijuht. Küll tõdes ta, et psühholoogilist abi leida on tänapäeval siiski keeruline – Uhtnasse otsitakse siiani oma koolipsühholoogi ning tasuline psühholoog Tallinnas või Tartus jääb paljudele kättesaamatuks.

Oluline on kodu roll

Ka psühholoogiline nõustaja Kristiina Isand-Savinski tõdes, et kahjuks ei ole täna psühholoogiline abi alati laste ja vanemate jaoks kättesaadav. „Tõhusa teraapia õnnestumise võti on vastastikune sobimine, kus peab tekkima vastastikune tundmine, et vestluspartner on minu inimene,“ rääkis Isand-Savinski. „Teraapias käimine on senini stigmatiseeritud. Tõsi, see arusaam on ajas üha vähenenud, kuid pikk tee on veel siiski minna. Oluline on meeles hoida, et nõustamisele ei pea minema ainult siis, kui midagi on halvasti, vaid see aitab ka hoida saavutatut ning head elukvaliteeti.“

Uhtna projekti puhul oli tema jaoks oluline vanemate kaasamine. „Sageli helistavad-kirjutavad lapsevanemad, kes soovivad, et võtaksin nende lapse ja „teeksin ta korda“. Kui aga pakun vanemale, et ta tuleks kõigepealt ise, siis sageli sellele enam ei vastata. Mina võin lapsele olla tore mängukaaslane teraapias, aga kui laps koduses keskkonnas samasugust usaldust ei koge, süveneb valukoht veelgi. Laps saab oma probleemidest jagu ainult läbi toetava keskkonna: saame last tervendada läbi vanemate suhte, läbi ema või isa, olgu nad koos või eraldi. Kui kodune õhkkond ja suhtumine muutub positiivseks ning usaldavaks, siis muutub ka lapse sisemaailmas palju,“ rääkis nõustaja.

Uhtna kooli projekti vestlusõhtutest võtsid lapsevanemad rohkearvuliselt osa. „See on tähtis ka kogukonna mõttes, sest vanemad saavad omavahel sotsialiseeruda ning kinnituse, et teistelgi on muresid,“ nentis Isand-Savinski.

Ta on märganud, et lapsevanemad vajavad vestlusi vanemaks olemise teemadel, teadmist, et ideaalseid vanemaid ei ole olemas ning et eksimine on lubatud. „Kuidas lapsega paremini suhelda, anda mõista, et teda armastatakse, talle soovitakse head. Oli ka paarisuhet puudutavaid küsimusi,“ tõi Isand-Savinski välja mõned teemad, mis vanematele aktuaalsed.

Põhivõti selleks, et vestelda turvaliselt ebamugavatel teemadel, on tema sõnul kohalolu. „Kõrvaliste asjadega tegelemine vestluse ajal on täiesti välistatud. Vestluseks tuleb leida ühine aeg, küsida, millal on teisel sobilik kuulata. Kui näed päriselt inimest, kellega suhtled, siis saab tekkida ühendus, kui näed silmi-nägu-kehakeelt. Siis tulevad mängu peegeldamisoskus, kas ma kuulan inimest, kellega ma räägin, või ma samal hetkel mõtlen enda peas talle vastust. Selle puhul aitab peegeldamine. See tekitab tunde, et mind on kuuldud, kui keegi peegeldab mulle minu sõnu,“ soovitas nõustaja.

Nõuannetest on kasu

Sellist sotsiaalsete oskuste õpetamise projekti võrdleb Kristiina Isand-Savinski seemne külvamisega, mille tulemust on näha siis, kui noor inimene seisab silmitsi valikute ja otsustega. „Loodan, et sel valiku tegemise hetkel meenub noorele kuuldu. See on ellusuhtumise õpetus,“ rääkis Isand-Savinski.

Teise klassi puhul nägi ta terapeudina silmnähtavalt muudatusi kõnepruugis ja suhtumises. „Teine klass on väga hea vanus, kus anda kaasa ettevalmistus puberteediea suunas liikumisele. Nii saadakse keerulisemates situatsioonides oskus oma tundeid ära tunda ja nendega midagi peale hakata. Meie ühiskond liigitab kahjuks tundeid headeks ja halbadeks, kuid terviklikkuse mõttes vajame neid kõiki. Ma ei saa olla päriselt õnnelik, kui ma ei ole olnud väga vihane. Me vajame oma tundeid,“ rääkis Isand-Savinski.

Mõlema vanusegrupiga käsitleti suhtlemisoskusi ja põhiemotsioone, kuidas neid ära tunda. Kuidas me neid füüsiliselt ja emotsionaalselt kogeme, kuidas märgata teist inimest, kel on emotsionaalselt raske ja mida teha kui endal on raske.

 „Kaheksas klass oli suurem väljakutse keerulise puberteediea tõttu. Selles vanuses lõhutakse vanemate seatud piire ja avastatakse ennast, oma teed. Noorele ligi saada on keerukas väljakutse, sest tal on palju sisekonflikte, ta ei ole enam laps, aga ka veel mitte täiskasvanu,“ kirjeldas Isand-Savinski.

Tagasisidest selgus, et noored on siiski palju omaks võtnud. Kristiina Isand-Savinski märkis, et temani on jõudnud päringuid ka teistest koolidest, kes sooviksid sellist sotsiaalsete oskuste kursust oma programmi lülitada.