Kuidas kalestub siiras noormees
Eelmisel nädalal jõudis kinodesse „Näljamängude“ sarja uus film, alapealkirjaga „Laululindude ja madude ballaad“.
Margit Adorf
Nagu niisuguste suurfilmide puhul sageli kombeks, siis hoitakse enne esilinastust kõike vaka all ja seekord ei näidatud ajakirjanikele filmi enne kui see kõikjal samal päeval kinodesse paisati. Sellest siis viivitus, miks te juba eelmisel nädalal värskest filmist midagi teada ei saanud. Fännid on tänaseks ilmselt juba vähemalt ühe korra filmi ära näinud, nüüd on aeg mahitada kinno minema ka neid, kes muidu varem on arvanud, et see ulmeline noortefilm on niisama sisutühi närvikõdi.
Uus linateos eristub varasemast kolmest tublisti, selles on vähem vapustavaid kostüüme, vähem superkangelaslikkust, vähem ulmelisust, rohkem süngust, rohkem maailmas tegelikult toimuvaga haakumist, rohkem seda, mis paneb süvenema ja elu üle järele mõtlema. Rohkem laule, kuid mitte ülearu.
Selle filmi ära näinud publik jaguneb laias laastus kaheks: ühed materdavad selle maatasa ja on pettunud, teised kiidavad taevani ja on vaimustuses. Mina kuulun sedapuhku pigem kiidukoori hulka. Arvan, et need, kellele see film ei meeldi, ootasid ilmselt midagi eelmiste osadega sarnast, aga uus ei ole seda pea üldse mitte. Need, kes kiidavad, on enamasti lugenud eelnevalt ka raamatu läbi ja seega nemad juba teavad, mida on oodata. Ühehäälselt öeldakse seda, et film on sedapuhku väga täpselt järginud raamatus kirjeldatud sündmusi ja parim raamatu ekraniseering, mida nad oleksid osanud soovida.
Linateos kestab 2 tundi ja 40 minutit ning selle jooksul näeb vaataja justkui kolme erinevat filmi – see ongi jaotatud vahepealkirjadega kolmeks peatükiks. Loo peategelaseks on Coriolanus Snow (Tom Blyth), kellest saab hiljem türanlik president, kuid siin on ta esmalt laps ja hiljem noormees ning me näeme osakest sellest, kuidas temast kujuneb julm diktaator. Tema kõrval on olulisemateks naistegelasteks nõbu Tigris (Hunter Schafer) ja neiu Lucy Gray Baird (Rachel Zegler), kes algselt on Coriolanuse poolt juhendatav Näljamängudes osaleja, ajapikku tärkab nende vahel romantiline armastus.
Lugu saab alguse selle koha pealt, kus maailm elab sõjajärgses ajas, ringkondade mäss on julmalt maha surutud, kuid endiselt ei ole sõjahaavadest taastutu. Nälg kummitab ka Kapitooliumi elanikke, kelle seast osa on uusrikkad, osa vaesunud endised rikkad. Coriolanus kuulub viimaste sekka, kuid temal ei ole ei mässu ega sõjaga mingit isiklikku niiditõmbaja rolli olnud, kuna ta oli pöördeliste sündmuste ajal alles väike laps. Väikesed lapsed olid ka nüüdseks täiskasvanud noored, kes peavad kandma oma vanematele pandud karistust – osalema näljamängudel, mis kujutab endast võitlust viimase veretilgani.
Näljamängud peaksid toimuma 10. korda, kuid vaatajad on teleülekannete suhtes huvi kaotanud ja nii püütakse erinevate turundustrikkidega sellele julmale lõbustusele uuesti hoog sisse puhuda. Kapitooliumi ülikooli lõpetavad tudengid peavad nüüd igaüks enda tiiva alla võtma ühe võitleja, kelle seas on küll väga erinevaid juhuslikke tegelasi, tugevaid ja võitlushimulisi, haigeid lapseohtu õnnetuid ja päris pisikesi lapsigi.
Coriolanus on olnud püüdlik õppur ja alati halva mängu juures head nägu teinud. Tema vihavaenlaseks on kooli juhataja Casca Highbottom (Peter Dinklage), kelle puhul noormees tegelikult õieti ei saa arugi, miks õppejõud teda nii kirglikult vihkab. Vastuse sellele saab filmi lõpus.
Seega, nii rikkad kui vaesed, nii pealinnas kui maarajoonides elavad inimesed on viibinud juba pikemat aega ränkades tingimustes, kus toitu laual napib ja inimene on inimesele hunt. Sepitsetakse salaplaane, püütakse teineteisel nahka üle kõrvade tõmmata ja seda ka peenem rahvas omavahel või ehk isegi seda eriti. Siin avaldubki filmi põhiline psühholoogiline pinge: keda sa võid usaldada ja kui kauaks. Keda sa peaksid kartma? Kuidas ellu jääda? Mis on elus tähtis?
See ei ole niisama kerge meelelahutuslik vaatamine, vaid kohati isegi väga rusuv ja rõhuv film, hingekäristavalt tooreste paralleelidega sellele, mis praegu maailmas toimub. Sõjad, naaber tungib naabrile kallale, usuviha, seisuseviha jms. Ulmelisust leidub filmis vaid niipalju, et tegevustik on asetatud mingisse kujuteldavasse maailma, kuid samahästi võiksid need sündmused ollagi reaalselt toimuvad, nii elulähedased tunduvad need praegu. Uues filmis ei ole ülepaisutatud karaktertegelasi, vaid kõik ongi sellised nagu neid võib kohata ka meie igapäevaelus. Mõni on naiivne, teine silmakirjalik..isegi see, et inimesed pannakse oma elu nimel võitlema, ei ole midagi utoopilist.
Soovitan vaatama minna eelkõige neil, kes tavaliselt ulmefilmi seanssidele ei eksi. Linateost saab nautida ka see, kes ei ole varasemaid osasid näinud. Väikestele lastele seda filmi üldse ei soovita, see on pigem täiskasvanute jaoks.
Eesti keeles ilmus filmi aluseks olev samanimeline romaan „Laululindude ja madude ballaad“, autoriks Suzanne Collins, 2020. aastal kirjastuselt Tänapäev. Olgu öeldud, et ka maailmas ilmus raamat esmakordselt samal aastal, seega eestikeelne tõlge jõudis väga kiiresti lettidele. Nüüd on teil suurepärane võimalus lugeda raamatut ja vaadata filmi, raamatut on võimalik osta veidi odavama hinnaga kirjastuse enda kodulehelt.
