Kuidas Kuulutaja meeskond raftiga Võhandu jõge mõõtis

„Inimene on õnnelik, kui tal on huvitav,“ ütles kord tuntud zooloog Aleksei Turovski Kadrinas intervjuud andes. Nii otsustasime meiegi Kuulutaja kollektiiviga käia looduses ja teha midagi põnevat.

 

Katrin Kivi

Laupäeva hommikul kell 9 alustasime sõitu Rakverest Lõuna-Eestisse. Nimelt plaanisime matkata raftiga (suure kummipaadiga) mööda Eesti pikimat jõge Võhandut, saunatada ning seltskonda ja loodust nautida.

 

Äkki hakkab külm?

Paraku jäi meie seltskond pisut väiksemaks, kui esialgu ootasime-lootsime. Siinkohal soovitangi neile, kes plaanivad korraldada suuremat väljasõitu sõpruskonna või töökaaslastega, et alati maksab arvestada loobujatega ja pakkuda kohti välja rohkem, kui tegelikult soovite. Samuti on tark küsida osalustasu ette, siis on inimese otsus oluliselt kindlam ja võimalik vältida ebamugavaid üllatusi.

Meie seltskonna põhiline hirm tundus olevat seotud ilmastikuga. Väljas mõni üksik plusskraad – äkki hakkab külm?

Kümne inimese asemel jõudis Võhandule 6 matkajat, kõik korralikult mitmekihiliselt riides ja vetthülgavad joped seljas. Kilomeetrikese sõitnutena hakkasid esimesed, külma pärast kõige rohkem pabistanud tüdrukud hõlmasid lahti kiskuma. Palav hakkas.

Kuigi teisel päeval sadas ka pisut lund ja vihma, ei saanud tegelikult meist keegi külma ega ka õieti märga. Ainult meie matka eestvedajal Aivar Ojapervel õnnestus jalad märjaks teha. Ja isegi läks tal veel hästi: rafti Leevi hüdroelektrijaama juures uuesti vette lastes (sealse paisu tõttu tuleb korraks maale kobida – K. K.) võinuks ta ka täies pikkuses vette plartsatada, palju sellest puudu polnud.

Aga eks ta oli ka varasemalt öelnud, et ta pole veel kordagi jõe peal käinud ilma end märjaks tegemata. Niisiis läks Ojaperve jaoks kõik ootuspäraselt.

Nali naljaks, kuid tegelikult pole vaja ilma peljata – oktoober on veel suurepärane aeg selliseks ettevõtmiseks.

 

Lõpuks saime proffideks

Esimesed kolm tundi jõel olid üsna kaootilised. Meie paadis sõudis 5 inimest, kellest igaüks arvas täpselt teadvat, kuidas „tegelikult“ peaks raftiga sõitma. Nii jäime tihiti pidama puuokste ja kivide taha ning paat liikus omatahtsi.

Viimane tunnike venis – iga hetk pidi tulema peatuspaik, aga ei tulnud. Keha oli väsinud, eriti selg ja käed. Ei tea, kas üldse tahaks edasi sõita?

Õnneks pidasime ilusti vastu. Kuum hernesupp, tee ja saiakesed ning väikeses püstkojas lõõmanud lõke kosutasid mõnusasti ja vaim virgus.

Teine pool sellest päevast läks oluliselt ladusamalt. Selgeks olid saanud põhilised võtted, kuidas rafti juhtida, kuidas keegi õigupoolest aerutama peab. Nüüd oli rohkem aega märgata, kui ilus on meie Eesti loodus: kõrged liivapaljandid, mille kohta Ojaperv teadis kinnitada, et Võhandu jõe omi nimetatakse „müürideks“, aga samas läheduses voolaval Ahja jõel on need „taevaskojad“; värvilised lehed puudel; ilus männimets; lõpmatult käänuline Võhandu jõgi.

Esimesel päeval läbisime 20 kilomeetrit, teiseks päevaks jäi sõita veel viis. Uhkusega võime kinnitada, et teisel päeval ei teinud meie raft enam ühtegi „avariid“. Paat liikus sujuvalt ja meie meelest ka väga kiiresti. „Noh, olete juba täitsa profid,“ tunnustas ka matkajuht Hillar Irves, kes meil mõlemal päeval silma peal hoidis, saates meid truult oma ühekohalises slaalomisüstas.

Ah jah: kui keegi seltskonna suurust liitis-lahutas ning avastas loogikavea – seltskond oli kuueliikmeline, aga raftis istus viis inimest -, siis nõks seisneb selles, et Ojaperv-juunior tegi matka kaasa samuti ühekohalise kärestikusüstaga: sarnaselt Hillariga on tal selle riistapuuga kulgemiseks varasemaid kogemusi.

Matka lõpus said seda kipakat „laevukest“ proovida teisedki huvilised ja selgus vana tõsiasi: mis kõrvalt vaadates tundus olevat imelihtne, osutus tegelikkuses keeruliseks tasakaaluharjutuseks.

Võhandu 100

Nagu eespool mainitud, oli meie matkajuhiks ekstremist Hillar Irves, kes tunneb Võhandu jõe viimast sadat kilomeetrit kui oma viit sõrme. Selliseid matku ongi tark ette võtta koos asjatundliku matkajuhiga, kellelt on põnev kuulda nõuandeid, juhtumisi eelmistelt matkadelt ja müüdilaadseid pajatusi.

Jõeäärses saunamajakeses, kus ööd veetsime, saime Irvese käest üsna põhjalikud teoreetilised teadmised jõel sõitmise kohta.

Tema on ka mees, kes korraldab maratoni „Võhandu 100“. Võistlus on muutunud aasta-aastalt populaarsemaks: kui üheksa ja pool aastat tagasi korraldas ta ekstreemse ettevõtmise vaid paarikümnele sõpruskonda kuuluvale „hullule“, siis tänavu kevadel toimuvale kümnendale maratonile koguneb starti 500 ja rohkem kondiaurul liikuvat veesõidukit. Osalevad nii sportlased süstadel kui ka harrastajad väga erinevatel sõiduvahenditel.

Nii mõnelgi meie seltskonna matkasellil jäi kuupäev 14. aprill kõrvu kumisema, sest just nimetatud päeval kümnes „Võhandu 100“ toimub. Registreerimine algab uusaasta südaööl: soodustingimustel osavõtt on 35 eurot inimese kohta.

Kas entusiasm raugeb või saab meie seltskonnast keegi tõesti maha ka selle 100 kilomeetriga, näitab aeg.