Kuidas valida endale treener?
Eelmisel nädalal rääkisin sellest, kuidas taas peale suvepuhkust trennilainele saada ning ehk panid tähele, et soovitasin vajadusel küsida nõu treenerilt. Kui tunned, et oleks abi tarvis, siis tasub seda võimalust kindlasti kasutada. Seejuures on aga oluline, et oleksid kursis sind abistava treeneri taustaga – tal peaks olema treenerikutse.
Milleks treenerikutse?
Treeneri puhul on oluline, et tal oleks head isikuomadused ja suhtlemisoskus. Kuid nii, nagu iga eriala spetsialist, peab ta olema ka kompetentne.
Kompetentsus on aga suhteline. Treenerit otsiv inimene ei ole alati pädev hindama, kas asjalikuna tunduva jutu taga peituvad kogemused ja teadmised on piisavad, et jagada adekvaatset informatsiooni ja õpetust.
Seepärast tuleks välja selgitada, kas treeneril on n-ö õigus treeninguid läbi viia. Et kasu asemele endale kahju ei tehtaks, on treeneri kompetentsus oluline igal alal – jõusaalis, pallimängus, aeroobikas, suusatamises jne. Treeningud peavad olema vastavalt spordispetsiifikale õigesti üles ehitatud, arvestama peab nii treenija individuaalsete eripärade, tervisliku seisundi kui arenguga, jälgima treeningu ja taastumise vahekorda jne.
Kindlasti tuleks treeneri kvalifikatsioonile tähelepanu pöörata ka oma last trenni saates. Meie koolides on küll tublid kehalise kasvatuse õpetajad, aga sageli ei ole ainult koolitundidest saadav koormus noorele piisav ning tuleb leida lisaks ka koht meelepärases treeninggrupis väljaspool kooliaega. Sama kehtib ka lasteaia kohta.
Äärmiselt positiivse tendentsina on paljud kehalise kasvatuse ja liikumisõpetajad spetsialiseerunud ka mõne kindla spordiala treeneriks, kuid paljudel aladel tuleb siiski treenereid otsida muljalt. Lapsevanemad ei ole reeglina teadlikud, milline peaks olema noore treeningu ülesehitus ja metoodika, mistõttu tulekski selgeks teha, kas ka lapse juhendajal on treenerikutse.
Kutse andjaks Eesti Olümpiakomitee
Vastavalt spordiseadusele on treener isik, kes omab treeningkutset kutseseaduse tähenduses. Treener peab olema saanud vastava väljaõppe ja omandanud kutsetunnistuse, mis näitab, et ta on läbinud vajalikud koolitused ja sooritanud eksami – tal on õigus ning pädevus oma erialal töötada.
Eestis on treeneritele kutse andjaks Eesti Olümpiakomitee (EOK) ning kutseandmiseks ja taseme- ning täienduskoolituste korraldamiseks on EOK moodustanud koostöös spordialaliitudega kutsekomisjonid. Kutsekomisjonid kuulutavad välja kutseandmise, võtavad vastu taotlusdokumendid, kontrollivad nende nõuetele vastavust, korraldavad kutseeksami ja otsustavad kutse andmise.
Vastav kvalifikatsioon peab olema iga spordiala treeneril. Seepärast koosnevad kutseeksamid nii üld- kui erialatestidest, samuti praktilisest osast. Enne eksamile pääsemist tuleb läbida arvukalt koolitusi.
Kui treener on kutse omandanud, siis ei saa ta kindlasti loorberitele puhkama jääda, vaid peab ennast iga nelja aasta tagant vastavalt kutsetasemele täiendama, et olemasolev tase säilitada või kvalifikatsiooni tõsta.
Selline nõue tundub igati asjakohane. Mina treenerina sooviksin isegi siis, kui täiendkoolitused poleks nõutavad, viia ennast kurssi uuemate uuringute, harjutusvara ja praktikatega.
Treeneri tausta ja kutse olemasolu saab kontrollida sisestades tema nime treenerite registrisse aadressil www.spordiregister.ee/treeneriteregister/.
Vale treeningu mõju
Usun, et minuga nõustuvad paljud treenerikutse protsessi läbinud ja kutset omavad treenerid, et kahjuks kohtame praktikas palju neid inimesi, kel eelmainitud pädevus puudub. Sageli omandatakse teadmisi läbi isikliku praktika, arvestamata, et treenimisele tuleb läheneda individuaalselt. Ka internetist hangitakse informatsiooni, mis on sageli juba ajale jalgu jäänud.
Kindlasti leidub oponente, kes väidavad, et ka koolitatud treener pole alati pädev. Olen ka selle väitega osaliselt nõus, sest nii nagu kõigi erialade puhul, ei saa sajaprotsendiliselt väita, et õppinud inimene ei tee valesid otsuseid. Kuid kvalifikatsiooni omavate treenerite puhul on see tõenäosus kindlasti tunduvalt väikesem kui n-ö isehakanute puhul.
Samuti on valesti treenitud inimest hiljem väga raske õigele rajale juhatada, vahel ka võimatu, olgu probleemiks vale tehnika kasutamine, proportsioonist väljas keha, rühivead vms. Tihti läheb vaja ka füsioterapeutide või arstide abi ning eriti kurb, kui tegu on laste ja noortega.
Loomulikult ei saa kedagi kohustada valima väljaõppinud treenerit, kuid valed otsused võivad maksta kätte tervise arvelt.
NÄDALAHARJUTUS – KÜÜNARVARRE HANTLIGA TAHA SIRUTAMINE
Mõju: Õlavarre kolmpealihas (triitseps).
Sooritamine: Võta hantel ühte kätte ning toeta teine käsi vastu tuge. Hoia selg sirge. Algasendis hoia küünarliigesest täisnurka ning siruta käsi küünarliigesest sirgeks. Käe sirutamisel jälgi, et õlavars oleks kogu harjutamise sooritamise ajal paigal.
Sven Hõbemägi
