Kunda sai põhjalikult uuendatud tavandimaja

Kunda kalmistu surnuaiapühal õnnistas EELK peapiiskop koos teiste vaimulikega sisse põhjalikult rekonstrueeritud tavandimaja. Väga kehvas seisus olnud vana hoone on tundmatuseni muutunud ja pakub võimalust nii ilmalike kui vaimulike talituste korraldamiseks.

Katrin Uuspõld

Siseviimistlus on lihtne, lakooniline ja hele, suurt akent kaunistab klaasikunstnik Riho Hüti vitraaž „Elu habras oks“, ühes seinas on orelivilesid kujutavad summutusmatid.

„See on neutraalne paik, mis sobib nii vaimulikele kui ilmalikele ärasaatmistele,“ kommenteeris EELK Viru praost Tauno Toompuu. „Aken näitab elu haprust ja lootust, et kui kedagi ära saadetakse, paistab teiselt poolt valgus. Surm ei ole lootusetu sündmus.“

Kunstnik Riho Hütt rääkis, et kõige keerulisem oli leinamajja sümboli leidmine. „Ma ei tahtnud oma tööga selles ruumis leinajale peale tükkida. Tahtsin, et töösse jääks kergus ja väärikus. Aknal on taevane osa ja elu habras oks, leheke kaob puult üles taeva poole,“ rääkis Hütt. „Kuna lõunapoolsest aknast avaneb ilus vaade puudele, valisin läbipaistva paksema klaasi, mis on sinakat tooni. See murrab natuke taevasinist, päikese paistes löövad tähekesed särama. Oks ja lehed sümboliseerivad seda viivu, mil oled oksa küljes.“

Igal aastaajal on vitraaž erineva varjundiga, justkui uus, täheldas kunstnik, kes on kirikutesse ka varem vitraaže loonud, kuid elu ja surma sidumist tavandimajas ei ole tal varem ette tulnud.

Peapiiskop Urmas Viilma sõnum oli, et lähedaste eest tuleb hoolitseda kogu elukaare ulatuses. „Peame oluliseks seda, et kui inimene siia ilma sünnib, tuleks ta turvalisse keskkonda, kus teda ootavad inimesed, kes teda armastama hakkavad, kõik on puhas ja korras. Samamoodi peaks olema inimese viimane elutee, kuni ta maetakse. Ta peaks olema saadetud nende inimeste poolt, kes temast hoolivad ja armastavad,“ rääkis Viilma. Ka see koht, kus viimane ärasaatmine toimub, peaks Viilma sõnul olema ilus, valge ja puhas, nagu me eeldame sünnitusmajast. „Seepärast on oluline, et selliseid leinamaju taastatakse, korrastatakse ja renoveeritakse,“ lisas ta.

Hoone kuulus varem Kunda kogudusele, seal elas kunagi kalmistuvaht ning ühes ruumis osutati tavanditeenust. „Otsustasime selle hoone kinkida Viru-Nigula vallale, sest see on kogukonna jaoks oluline ning omavalitsus lubas selle korda teha,“ märkis praost Toompuu.

Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum selgitas, et vanal hoonel olid uksed väga kitsad, keeruline oli kirstuga sisse pääseda, tualett surnuaial puudus. „Minu jaoks oli prioriteet, et surnuaed saaks avaliku tualeti ja tavandihoone saaks korda, nüüd on see tehtud,“ ütles Vallbaum.

Leinamaja eest hoolitseb kalmistuvaht, matuselisi mahub talitusele kuni viiskümmend.

Leinamaja õnnistasid sisse EELK peapiiskop Urmas Viilma, EELK Viru praost Tauno Toompuu, EELK Viru praostkonna vikaarõpetaja Margit Nirgi, MPEOK Rakvere ja Kunda koguduste preester isa Aleksandr Lebedev.

Peapiiskop ja ettevõtja arutlesid matmiskommete üle

Kunda tavandimaja sisseõnnistamise päeval arutlesid ettevõtja Oleg Gross ja EELK peapiiskop Urmas Viilma Kundas mitme teema üle. „Ma ei ole usklik, aga usun, et kõrgemad jõud on olemas. Minule oli peapiiskopiga kohtumine väga arendav, nägin, et kirik ei ole konservatiivne ja suletud,“ märkis Oleg Gross.

Peapiiskop tõi välja, et kui praegu rajatakse põllupealseid arendusi või laiendatakse linnu, siis tuleks mõelda sellele, kuhu sealsed elanikud hiljem maetud saavad. „Urnimatuste temaatika on siin kindlasti tulevik. Tuleks luua urnimatuste paiku ehk kolumbaariumeid, et inimeste juured jääksid paika. Kui inimesed maetakse võõrastele kalmistutele, paika, millega neil ei ole seost, sest kodukohas matmiskoht puudub, siis me lõikame läbi oma juured. Uute rahupaikade rajamine on väga oluline,“ rääkis peapiiskop.

Viilma tõi näite dokumentaalfilmist, mis näitas, kuidas suures Jaapani kaubanduskeskuses oli eraldi piirkond kolumbaariumile ning linnakeskkonnas elavad inimesed said neid rentida kohta urnile. „Jaapani religioonis on uskumus, et 30 aastat tuleb palvetada inimese hinge pärast, et ta vabaneks ja kui ei ole lähedasi, kes seda teevad, on võimalik preestrilt tellida,“ selgitas Viilma.

Ta leidis, et oleme kinni jäänud traditsioonidesse, mis on küll väärtuslikud, kuid olukorrad nõuavad vahel teistsuguseid lahendusi. Viilma tõi näiteks Torontosse ehitatud Eesti kiriku, mille ümber on pooleteistmeetrine müür – väljastpoolt telliskivimüür, seestpoolt aga urnimüür. „See on eestlaste kalmistu keset linna. Sellised lähenemised on meile võõrad, aga need on jõukohased neile omavalitsustele, kus ei ole võimalik luua traditsioonilist kalmistut,“ leidis Viilma.

Mõte, et Eesti kaubanduskeskuses võiks olla rahupaik, ei ole Viilma hinnangul sugugi välistatud. „Siin ei ole muid piiranguid kui kultuurilised hoiakud. Teatud asjadega on raske harjuda. Kui mõni ettevõtja võtaks riski ja sellise asja rajaks, siis seadusega ei ole see piiratud, sest inimene võib ka kodus kapis hoida lahkunu tuhka. Miks ei või see kapp olla suurem ja kohas, kus on rohkem urne kapis ja nende eest on hoolitsetud? Aga kultuuriliselt vajab see harjumist,“ rääkis peapiiskop.

Mõte tundus arutlemist väärt ka ettevõtja Oleg Grossile. „Ootaks selle kohta väga inimeste arvamusi ja tagasisidet. Sest urni võid võtta ja viia teise kohta, kuni selleni, et puistad tuha laiali. See teema vajab laiemat arutelu ja reguleerimist. Miks mitte ei võiks urnide jaoks olla väärikas koht ka kaubanduskeskuses. See saab olla ka digitaalne, lähed oma lähedase leheküljele, kus on su lähedase urn. Ja kui seda teeb pika ajaloo ja kultuuriga rahvas nagu jaapanlased, siis tasub seda kaaluda,“ arutles Gross. „Igal juhul tõstatub tulevikus urnimatuste teema üha rohkem, sest kalmistud saavad täis.“

Peapiiskop ja ettevõtja rääkisid ka kiriku ajaloolistest hoonetest. „Ühegi kiriku põhitegevuseks ei ole restaureerida ajaloolisi hooneid, eriti kui tegemist on riigi kaitse all olevate hoonetega. Oleks loomulik, et riigi panus oleks nende restaureerimisel suurem. Praegu on suur osa kogudusi aga sundolukorras ja peavad sellega tegelema,“ märkis Viilma.

Eesti ettevõtjaid ühendab EELK Toetusfond ehk Kirikufond, kuhu ettevõtjad on panustanud meie ajaloo ja kultuuripärandisse kuuluvate kirikute heaks. „Nii nagu omavalitsused hoolitsevad spordiobjektide ja raamatukogude eest, kuigi kõik inimesed neid külasta, samuti võiks tähelepanu all olla ajaloolised kirikuhooned, mis ajaloo ja kultuuri juurde kuuluvad,“ leidis Viilma.

„Ma ei olnud varem nii mõelnud, et hoonete säilitamine on kogu meie rahva ülesanne, aga nii see on. Peame ühiskonnana laiemalt teadvustama seda, et kirikud on muinsuskaitsealused ja kultuurilised objektid, nende säilitamine ja renoveerimine ei pea olema ainult kiriku ülesanne,“ leidis Oleg Gross.

Spontaanselt pakkus Gross peapiiskopile ja teistele vaimulikele võimaluse väikeseks kopterilennuks, et näha ülaltvaates siinseid pühakodasid: Kunda ja Viru-Nigula kirikut, Vainupea kabelit, aga ka Toolse linnust, Lahemaad, Lammasmäed.

*

EELK peapiiskop Urmas Viilma (vasakul) oli tulnud koos Viru praosti Tauno Toompuuga (paremal) Kunda leinamaja sisse õnnistama. Tagaplaanil MPEOK Rakvere ja Kunda koguduse preester isa Aleksandr Lebedev ja kunstnik Riho Hütt. Foto: Liis Krigul

„Elu habras oks“ on Riho Hüti loodud sümboolne vitraaž Kunda tavandimaja aknal. Foto: Riho Hütt