Kunderi loomajutud ootavad kaante vahelt avastamist

Juhan Kunderi Selts pani kaante vahele Juhan Kunderi kogutud vähemtuntud muinasjutud, mida illustreerivad Lääne-Virumaa koolide õpilaste joonistused ning esitles tulemust sel nädalal Aiakultuuri keskuses. Kingitusena jõuavad trükised ühtlasi ka kõikidesse maakonna raamatukogudusse.

Katrin Uuspõld

Muinasjuturaamatu esitluse muutis oma pajatamistega lummavaks jutuvestja Piret Päär. Ta teadis rääkida, et jõulude-eelsel ajal avaldatakse Eestis palju raamatuid, kuid maailmas on sel perioodil raamatute välja andmise esikoht Islandi käes. „Seal ostetakse sõpradele raamatuid jõulukingiks,“ märkis Piret Päär. „Mida see Island teeb sel pikal ja pimedal jõuluajal – istub oma kamina ees ja loeb raamatuid.”

30 aastat jutuvestmisega tegelenud Päär mõtiskles, et äkki oleks see hea mõte ka meil. „Öö otsa mõtlesin. Vahepeal magasin ja mõtlesin edasi. Siis taipasin: see raamat, mis mulle meeldib, ei pruugi sõbrale meeldida. Ja mis ta siis teeb sellega? Siis on kaks õnnetut inimest: saajale ei meeldi ja kinkija on kurb,“ arutles Päär.

Enda jaoks mõtles ta aga lahenduse välja: kinkida raamatu pealkiri! „Muidugi, juures võib olla ka väike moosipurk või enda korjatud seened või tšatni või sinepipurgike, aga juurde väike sildike raamatu pealkirjaga. Nüüd siis kingi saaja ise teab, kas ostab selle, laenutab raamatukogust või laenab minu käest. Ei ole ju halb mõte!“ rõõmustas jutuvestja.

Mis puutub aga rahvajuttudesse, siis need varieeruvad. „Mina räägin ühtemoodi, keegi kuuleb, räägib edasi natuke teistmoodi. Kui lugu on pandud raamatusse, siis inimene hakkab mõtlema, et see on pandud raamatusse ja nii see lugu ka täpselt peab olema. Kui sa jutustad paremini – kui sa jutustad selle loo võimsamaks, vägevamaks, põnevamaks – siis ongi väga hästi. Kui annad loo kvaliteedile midagi omalt poolt juurde ja see muutub paremaks. Nii nagu inimesega. Võime ühest inimesest rääkida selliseid lugusid, kus ta on nagu ta ongi, aga võime rääkida teda lugudes natukene teistest ülespoole. Ja kui ta kuuleb, siis ta mõtleb: ah, kas see kõik on minus, millest nad rääkisid? Ja see võib teda teha paremaks inimeseks. Ja nii me võime oma teed käies muutuda kvaliteetsemaks,“ arutles Piret Päär.

Varnast võtta oli tal näide hiljuti meediast läbi käinud lugu saja-aastasest mehest, kes läks hooldekodust minema, sest tal ei lubatud puid lõhkuda. „See saja-aastane on kvaliteet ise! Ta on mõõdupuu paljudele teistele. Kes ei tahaks olla nii elus nagu tema, hingeliselt nii elus kui see vana mees,“ arutles Päär.

Kui Juhan Kunderi selts koondas raamatusse „JuKu muinasjutud I osa. Looma ja Looduse lood“ vähemtuntud muinasjutte, siis jutuvestja Piret Pääri jaoks olid need juba tuttavad, kuigi mõnda juttu teadis ta veidi teisiti. Igatahes tema jutustatuna said mõned lood raamatuesitlusel olnute jaoks väga elavaks.

Raamatut trükiti 300 eksemplari, üks eksemplar neist jõuab igasse Lääne-Virumaa raamatukogusse ja sada raamatut on huvilistele seltsi kaudu müügiks. Raamatu „JuKu muinasjutud I osa. Looma ja Looduse lood“ valmimist toetasid Eesti Rahvakultuuri Keskus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriseltside Ühendus.

Noored illustraatorid

Juhan Kunderi Selts on korraldanud koolilastele mitmeid jutu- ja joonistusvõistlusi. Ka raamatu illustreerimiseks tehti üleskutse just koolinoortele. Raamatu kaanepildi autor on Kiltsi põhikooli praegune IX klassi õpilane Lupe Topkin, kes pilti joonistades käis veel VIII klassis. Ta valis illustreerimiseks jutu „Hundiema“, mis on ühtlasi minikogumiku esimeseks looks.

„See oli väga ilus lugu,“ ütleb Lupe Topkin. „Mõtlesin palju selle üle, tegin mitu visandit, tahtsin pildile väge juurde anda, et see oleks võimas pilt.“ Oma pilti kaanel vaadates tundus see noorele kunstnikule „palju lahedamana kui algul arvas“.

Lupe joonistab oma lõbuks palju ja on võitnud varasemalt ka mitmeid kunstivõistlusi, raamatut illustreerida oli tal esimene kord. Lupe kunstiõpetajast emal Katrin Topkinil

on tütre üle hea meel. „Nii nagu muusikul on kodus päris pillid, on meie kodus päris vahendid kunstitegemiseks. Lupe on saanud neid kogu aeg kasutada,“ märkis ema Katrin. Ta lisas, et enam tütar juhendamist ei taha, tal on asjadest oma nägemus. Ema viitas ka sellele, et tütre nimi, Lupe, on saanud inspiratsiooni hundi ladinakeelsest nimest ja illustreeris tütar loo hundiemast.