Kunstnik Marko Mäetamm ilmutas raamatu oma vanaisast
„Karksi-Nuias, selles imeliku nimega alevis Lõuna-Eestis peaaegu Läti piiri ääres, kus ma üles kasvasin, ei olnud mitte kellelgi teisel niisugust vanaisa nagu mul. Niisugust, kes elas Kanadas. Õigemini Kanaadas, sest just sedamoodi pikalt a-tähte venitades on seda kauget ja kättesaamatut maad Nuias hääldatud nii kaua, kui ma seda ahvatlevat tähekombinatsiooni üldse mäletan.“
Nii algab raamat vanaisast (loomulikult pealkirjaga „Vanaisa“), keda kunstnik Marko Mäetamm ei ole kunagi oma silmaga näinud, kes on aga ometi teda palju mõjutanud.
Marko isa Kaljo oli 42aastane meremees, kes polnud mitte kunagi varem väljaspool toonast Nõukogude Liitu reisil käinud. 1978. aastal sai ta aga ootamatu võimaluse sõita terveks kuuks Kanadasse. Aastaid ei teadnud Kaljo isegi seda, kas tema ise on üldse elus.
Raamat räägib ka väärtushinnangutest, millega Marko ja suur osa tema põlvkonnast on üles kasvanud. Tema raamatus on 25 lugu ja illustratsiooni asjadest, harjumustest ja isegi saladustest, mis ühendavad 13aastast Karksi-Nuia Markot kauge Kanaada vanaisaga.
Teoses on mõnusalt edasiantud lood nätsudest, paljaste naistega kruvikeerajast, kõrge värvliga teksadest, puust lõvist, Ottawa õllekannust, punasest kilejopest ja paljust muust, mis 1970ndate aastate teismelise jaoks oli tohutult ihaldusväärne, täna aga on kui mõnus õhtujuturaamat lapselapsega koos lugemiseks.
„Selles raamatus on kohti, mis praegustele lastele arusaamatud. Näiteks minu ahastus, kui vanaema lõikas mu Kanadast toodud T-särgilt firmasildi, mille hiljem prügikastist üles otsisin ning oma kõige väärtuslikemate asjade sekka talletasin,“ meenutas kunstnik. „Või seik, kui ma seda särki enam vanuse tõttu kanda ei saanud, siis selle kappi riidepuu peale panin ning hiljem aeg-ajalt vaatamas käisin,“ lisas ta.
„Kas mu raamat on naiivne? Mul tegelikult polegi sõnu selle raamatu iseloomustamiseks, ma isegi ei tea, mis naiivsus on. Raamatus kirjeldatud 13aastasele igatahes on kõik tema vanaisaga seonduv päris ja tõsine – tema mitte mingit naiivsust oma Kanadast toodud velvetpükstes ei näinud. Kui inimesi mu vanaisa lood liigutavad, siis on ju kõik korras, pole vaja sellele naiivsuse silti külge kleepida,“ arvas Mäetamm.
„Minu enda jaoks peavad asjad olema eksponeeritud päriselt, ehedalt. Siis on suurem tõenäosus, et ka vaataja tunnetab selle eheduse ära,“ selgitas ta. „Ma ise liialdasin raamatus vaid niipalju, et andsin võimalikult palju edasi oma isa heietusi selle kohta, mis Torontos täpselt juhtus. Sest ükskõik millal ma isale külla läksin, varem või hiljem jõudsime ikka Kanada meenutusteni. Ka aastakümneid hiljem,“ rääkis Mäetamm oma 2017. aastal surnud isast.
„Minu peas on see müütiline vanaisa elanud terve mu teadliku elu. Isa reisist alates said mu elu lahutamatuks kaaslaseks kõikvõimalikud Kanada lood ja sealt kaasatoodud mateeria. Arvan, et isegi joonistama hakkasin ma suuresti nendest imelistest välismaa asjadest ja ajakirjadest inspireerituna,“ kirjeldas Mäetamm perekonnasündmuse olulisust.
„Nimelt tõi isa Kanadast kaasa ühe Searsi kaubamaja kataloogi, mis rändas ringi terves alevis, igas kodus vaadati ja imetleti. Selle ja vanaisa Kanadast saadetud postkaartide põhjal ma üldse joonistama hakkasingi,“ tunnistas kunstnik.
Austusavaldusena isale sündis ka Mäetamme hiljuti Tallinna Kunstihoones eksponeeritud näitus „Üks kuu Kanadas“. „Mu isa rääkis oma Kanada lugusid kuni elu lõpuni. Aastast aastasse. Samu lugusid, väikeste variatsioonidega. Ja ühel hetkel tundsin, et ma pean nende lugudega midagi ette võtma,“ meenutas ta.
„Kunst jäi alati tagaplaanile, kui ma näitusele tulnud inimestega rääkima juhtusin. Mulle tundub, et kõikidel eestlastel on Kanada sugulastest omad lood jutustada,“ ütles Mäetamm.
Kaire Kenk
Marko Mäetamm raamatu “Vanaisa” esitlusel.
Foto: Richard Kenk
