Lääne-Viru autopark täienes renoveeritud Pobedaga
Ettevõtja Oleg Gross täitis kaks aastat tagasi oma lapsepõlveunistuse ja soetas endale sõiduauto Pobeda. Rooli taha sai ta istuda aga alles selle nädala kolmapäeval, sest auto vajas enne seda põhjalikku renoveerimist.
Aivar Ojaperv
„Lapsepõlve veetsin Mulgimaal Abjas ja seal käis meil külas minu sõjaväelasest onu, kel oli Pobeda,“ meenutas Gross. „Mulle tundus see auto absoluutne unistuste tipp. Mõtlesin endamisi, et kui mul oleks ka kord isiklik Pobeda, siis on kõik soovid täitunud.“
Üle 2000 töötunni
Siiski kulus oma 50 aastat, enne kui Oleg Grossi unistus täitus. Suurettevõtjana sai ta endale lubada küll aukartustäratavat autoparki, kuhu kuulus näiteks isegi WRC ralliauto Ford, millega poeg Georg kiireid sõite tegi, aga Pobedat polnud. Kuni pisut üle kahe aasta tagasi sattus ta ühele automüügikuulutusele.
„Õhin oli nii suur, et ei osanud isegi asjatundjatega nõu pidada,“ meenutas ta. „Aga läks õnneks: Vändra kandist ostetud Pobeda osutus väärt autoks, sel olid originaalosad, seda polnud kusagil külasepa juures ümber ehitatud. Nii palju kui mina tean, oli auto esimene omanik tubakavabriku „Leek“ peainsener.“
Tehasekonveierilt sõitis see auto maha 1955. aastal.
Et auto silma ja kõrva rõõmustaks, vajas see aga põhjalikku renoveerimist. Gross tutvus Aivo Kossaliga, kelle ettevõte AK Auto Klassika Rakveres vanade autode restaureerimisega tegeleb.
Kaks aastat ja üle 2000 töötunni hiljem oli kreemja värvikatte saanud Pobeda lõpuks valmis. Selle nädala kolmapäeval seisis auto veel uhkelt Kossali töökojas vaadata-pildistada, õhtupoolikul aga juba Grossi ettevõtte OG Elektra peaukse ees Lepnal.
„See ei olnud äriline projekt,“ mainis Gross. „Aivo renoveeris autot seetõttu, et asi oli talle ka endale huvitav. Selliseid asju, kuhu kogu hing sisse pannakse, raha eest osta ei saa. Kes neid töö- ja öötundegi täpselt lugeda suutis, mis auto peale kulus, aga hinnanguliselt oli neid üle 2000.“
„Oleg oli hea partner,“ kiitis Aivo Kossal. „Ta on selline mees, kes teadis, mida tahtis, ja mõtles iga asja juures kaasa. Mul on ka selliseid kliente olnud, kes on toonud oma auto renoveerida ja küsimusele, mida klient täpsemalt soovib, olen vastuseks saanud, et ilusat autot.“
„Ega nad kõiki mu tahtmisi täitnud,“ muigas Oleg Gross. „Onu Pobeda oli roheline ja minu vaimusilmas pidanuks see auto tulema samasugune. Aga hääletamisel, kus lisaks Aivole osales poeg Georg, jäin vähemusse ja lõplik värvkate on kreemjas, mis tegelikult on Pobeda kõige tüüpilisem värv.“
Pobedast algas hobi
Kõnealusest Pobedast saab Grossi pühapäevaauto, mis ilusa ilma korral garaazhist välja aetakse, et mõni lõbusam tuur teha. Seda staatust peab aga vanake jagama endast pisut noorema sinivalge Volgaga, millega Gross juba mõnda aega ringi on sõitnud.
Need kaks pole aga sugugi kõik, mis Grossi garaazhi katuse all leiduvad. Nõukogude ajast pärit sõidukeid on seal tervenisti 20!
„Pobedast sain pisiku külge ja olen nüüd kahe viimase aasta jooksul oma masinaparki usinalt täiendanud,“ rääkis autohuvilisest ettevõtja. „Huvitun nõukogudeaegsest tehnikast – eks see üks nostalgiavärk ole. Valin autosid nende säilivuse ja originaalsuse järgi: näiteks viimati õnnestus osta 1984. aastal toodetud VAZ 2106, mis on sõitnud vaid 300 kilomeetrit. Samuti sattusin peal nn muhksapakale, mida katab originaalvärv ja mis näeb pärast puhastamist-poleerimist välja kui uhiuus. Pole ka imestada: seegi auto on suuremast osa ajast garaazhis seisnud, see on toodetud 1964. aastal, kuid läbisõit on 7000 km.“
Gross lisas, et viimati mainitud autodega ta kindlasti sõitma ei hakka – need jäävad kollektsiooni silma paitama, sest sellises heas seisukorras autosid ta lihtsalt ei raatsi kulutada.
Mis edasi? „Praegu ühtki suuremat projekti päevakorras pole, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis miks mitte see taas põhjalikult renoveerida. Autod on mu kirg, see on suurepärane vaheldus igapäevatööle.“
SÕIDUAUTO POBEDA
Toodeti NSV Liidus Gorki autotehases 1946-1958, litsentsi alusel ka Poolas. Ametlik marginimi GAZ-M20. Hinnanguliselt toodeti Pobedasid ligikaudu 236 000 eksemplari. Tegu oli Nõukogude Liidus võrdlemisi tavalise pereautoga. Pobedad olid kasutusel ka taksodena ning auto paljud modifikatsioonid eriotstarbeliste autodena (kiirabi, kaubaveofurgoon jne).
