Lastesaate nukud on sattunud tänavale
|Rakvere Teatrikinos jookseb krimikomöödia „Nukusaate mõrvad“, mis näitab, et pole kerge olla nukk inimeste maailmas.
Tõnu Lilleorg
Muppetid on olnud aastakümneid popid telenukud USA hariduslikes lastesaadetes. Neist on tehtud ka filme, kuid seni vaid laste- või koguperefilmi žanris. Nüüdses linateoses, mis kannab õigustatult märget „alla 16 keelatud”, elavad muppetid õlg-õla kõrval inimestega. Nad on ühiskonnas justkui vähemus, kel on oma isepära.
Filmi peaosas näeme eradetektiiv Phili, kes töötas kunagi esimese nukuna politseis, kust sai aga kinga keerulise vahejuhtumi tõttu. Ta satub juhuslikult mõrvapaigale, kus tapetakse kunagise nukkude menusaate osaline. Phil kohtub seal oma endise partneriga politseist, Conniega, keda mängib tuntud naiskoomik Melissa McCarthy.
Filmi esimene pool on paljutõotav – nukkudele on poogitud külge omadusi, mis panevad muigama ja samuti tehakse hulgaliselt vihjeid tuntud loo jutustamise võtetele filmides. Näiteks on nukud pisut represseeritud, sarnaselt superkangelastele („Imelised 2”). Neil on ka kohanemisraskusi, näiteks ütleb Phil ühele nukule tänaval: „Sa ei pea enam laulma ja tantsima, sest ajad on muutunud.”
Kui aga pisut üle poole filmist möödas on, hakkab alguse paljulubav vaimukus tegevustikus ära kaduma. Korraga ongi nukud kõigest vildist tegelased, kel on vaja ka mingi tekst ette kanda. Ei oskagi öelda, kas siin on põhjuseks etteaimatav mõrvaloo süžee või midagi muud, kuid kokkuvõttes ei küündi film keskpärasest kõrgemale.
Samas on nukkude elamapanek pärismaailmas õnnestunud. Nende kehakeel on ilmekas ja tundub, et neil on isegi erinevad näoilmed. Sümpaatne, et täna, kui filmid kubisevad arvutiefektidest, näeb ekraanil käegakatsutavaid ja vanamoelisi tegelasi, kel on nii mõndagi öelda. Sellest, kuidas nukud on elama pandud, saab aimu lõputiitrite ajal, kui näeb valitud palu võtteplatsilt.
Endised kolleegid Connie ja Phil peavad lahendama keerulise juhtumi.
Foto: ACME Film