Rakvere Teatri järgmine uuslavastus on 6. märtsil lavale jõudev koguperetükk „Buratino”, kus papa Carlot mängib Lauri Nebel. Mees, kes kehastas kuulsat puunukku Noorsooteatri 1978. aasta lavastuses.

Tõnu Lilleorg

Loomulikult otsisime Lauri enne järjekordse proovi algust üles, et küsida lähemat seletust valmiva uuslavastuse kohta.

Lauri, rõõm teid näha Rakvere Teatris. Mängisite omal ajal ise Buratinot ja nüüd astute üles papa Carlona, Buratino isana. Mis tunne on?

Nojaa, siin tuli kaasnäitlejatega vestluse käigus välja, et Buratinost oleks võinud kasvada ka Carabas-Barabas (kuri teatridirektor, kelle alluvuses Buratino töötas – T.L.). Despoot, kes tunneb teatrit läbi ja lõhki. Algul Buratino oli muidugi, et villerii ja valleraa, tahan näitlejaks saada, siis aga, oletatava teatridirektorina, võtab piitsa kätte ja riputab nukud naela otsa.

Et ta oleks võinud minna tumedamale poolele?

Jah, võim hakkab pähe, sellist asja juhtub. Aga muidugi, papa Carlo, see on palju helgem pool.

Kes selle tüki lavastas, kus te Buratinot mängisite?

Eero Spriit lavastas, olin siis juba mõned aastad teatris mänginud. Ja seda me mängisime oma kuus-seitse aastat. Nii et kui mängima hakkasime, polnud neid lapsi plaaniski veel, kes mulle publikuna tulid 6-7 aasta pärast.

Kas Üllar Saaremäe (Rakvere Teatri kunstiline juht ja kõnealuse tüki lavastaja – toim) on küsinud tolleaegse lavastuse kohta, et kuidas te seal mõne asja tegite?

See on tore, et ta täiesti võtab teksti järgi, muusika ja laulutekstid on ühised. Kui sa oled minu Buratinot näinud…

…kahjuks mitte.

…siis mul on seal väga primitiivne liikumine laulufraaside vahel. Ja just eelmine proov Üllar küsis, et kuidas nüüdne osatäitja Imre (Buratinot mängib Imre Õunapuu -T.L.) teeb. Ma saalis siis vaatasin ja aasisime, et vastab „patendile” küll. Selles hüppamises ja kargamises on midagi puulikku, Buratino oli ju puust, ega, kui järele mõelda, midagi plastilist ta oma liikumises ju ei teinud, ta ei suudaks teha.

Kas kasutate Juhan Viidingu laulusõnu, mis olid Noorsooteatri lavastuses?

Jah, kõik on originaal. Ja müts maha, see on väga filosoofiline tekst. (Deklameerib) „Minu kuulus nukuriik”, mõtle, laulda nii 78. aastal. „Minu kuulus nukuriik, vaikne vaga nagu tiik, puised rahvahulgad, kõigi peades pulgad“. Carabas-Barabas, valitseja selles loos, laulab nii. Tükki mängiti iga pühapäev Salme kultuurimajas. Nii et õitsvas eas mul vabu pühapäeva hommikuid pole olnudki paraku. Kord jäi õhtuks planeeritud üks teine etendus ära ning küsiti, et kas trupp oleks nõus õhtul „Buratinot” mängima täiskasvanud publikule, sest saal oli välja müüdud. Ja kas sa tead, kui menukalt see läks. Kuidas kõik „rosinad“ publikusse läksid ja kuidas Volkonski mängitud Carabas-Barabasi laulu ajal olid üksikud aplausid.

See oli menukas tükk, need, kes rohkem teatrieluga kursis olid, teadsid, et see muusika on kirjutatud lätikeelsetele „Buratino” lauludele Olav Ehala poolt. Siin ma võin natuke vassida, kas Olku kirjutas enne viisid ja siis tehti sõnad peale või oli see vastupidi.

Riia Noorsooteater mängis „Buratinot” ja meil olid nendega väga soojad suhted tol ajal. Käisime tihti üksteisel külas. Kui ma ei eksi, siis mängiti samal ajal „Buratinot” ka Leedus. Fantaseerisime, et kui tooks selle etenduse kokku, teeks sellest kapustniku (tuletis venekeelsest sõnast „kapusta“ – T.L.), et paneks kolm Buratinot lava peale mängima, las Carabas-Barabas siis heitleb üksi seal revolutsiooniliste Buratinodega. Minu arust ühe leedu näitlejaga arutasime seda napsilauas, kuid sinna ta jäi. Aga noh, teatri töö ongi nonsensist teha reaalsus ja võimalikkus.

Kuidas Buratinole ninasid ette pandi?

Oi, see oli suur töö. Mind lennutati Moskvasse lausa. Elus esimest korda oli niisugune tunne, kuidas öelda, nagu oleksid kirstus. Õudne tunne, kui sul valatakse seda külma kipsi näkku. Kas tead Kazbeki suitse – paberossi hülsid pandi ninna, et ma hingata saaks ja pidin niimoodi olema senikaua, kuni kips ära kivistub täielikult. Selline tunne oli, et nii, nüüd on haud. Selline tunne vist hauas ongi, kui seal üldse tunnet on. Nii võeti mult täielik nina koopia ja siis valati kautšukist ninad. Kautšuk oli Nõukogude Liidus isegi natuke strateegiline materjal, ainult numbritehased võisid kasutada seda. Ma tellisin 50 nina, nii et kui hiljem käisin lasteaedades Buratinona haltuurat tegemas, oli nina alati võtta ja ette torgata.

Tänapäeval saab vast lihtsamalt hakkama?

Arvan, et võetakse ikkagi vorm ja tehakse silikoonist. Buratinol on ju palju füüsilist tegevust, mingisugune papitorbik ei tulnud juba tol ajal kõne allagi. Sest kui sa liigutasid, pidi nina olema orgaaniline.

Mis liimiga see siis ette pandi?

See on seesama parukaliim, mis haiseb hästi. Vene ajal tuli BF2 liim – see lõhn võttis silmast pisara välja ja sellepärast nina ära kuluski, sest igal äravõtmisel nina õhuke serv murenes natukene. Ära võeti atsetooniga. Olid nii kui auto (Lauri naerab). Oma poolteist tundi tuli varem teatrisse tulla, et grimm valmis saada.

Sirvisin tüki aluseks olevat Aleksei Tolstoi raamatut ja see on nagu seiklusjutt.

No ikka. Kui Buratino oleks paipoiss olnud, siis ta oleks koju jäänd, papa Carlo oleks talle aabitsa toond ja ta oleks omandanud kalligraafilise käekirja ja nii edasi. Aga ta oli väike pätipoiss, kaak noh, pani kodust lõikama. Kilgile paneb haamriga vastu pead… Paipoiss ei läheks ju maailma, ei hakkaks nende allmaailma diileritega maid jagama, kui need narkarid, kass Basilio ja rebane Alice, tulid – kui praegusesse olusse üle kanda. Täielik uulitsapoiss. Ja selle joone tõin oma rolli sisse.

Ja kuna papa Carlo teda üksi kasvatas, läkski Buratino kodunt ära, pani lõikama. Ja näed, sai veel saladuse teada, sai kuldraha. Papa Carloga oli tal olemas südameside. Papa Carlo müüs oma kuue maha ja nii tulebki mul mängida selles stseenis, et mul on külm, et me seda kahe silma vahele ei jätaks.

Tundub, et täiskasvanute jaoks võiks tüki sisu, kasvõi Carabas-Barabasi näitel, olla eluline?

On-on, praegu on samamoodi, diktaatorid ujuvad pinnale. Tulid ja rääkisid, et laulev revolutsioon, ja vaata, mis mõnest mehest on saanud, nii rabavad seda pirukat ja ei tunneta seda, et nende aeg on läbi ja kasulikum oleks tipust ära tulla kui sinna jääda. Võim lööb pähe, mis sa teed.

Tüki väljendid „lollide maa”, „imede põld”, „konnatiik” tekitavad hoobilt sellise äratundmise tänases päevas.

Nojaa.

See on ikka nii äge, et mängisite omal ajal Buratinot ja nüüd puupoisi vastastegelast papa Carlot.

Aga tead, kui eksitav see võib olla. Ma hilinesin lavale! Nüüd proovis. Ma pidin lavale tulema ja ütlema „Lapsed, ega te pole Buratinot näinud?“ Mina aga istusin jalad lösakil saalis ja olin Buratinos sees. Üllar hüüab: „Tuleb papa Carlo!”. Ma ei tulnud selle pealegi, et ma pean lavale minema, noh! Ehk ikka sirgun papa Carloks, vaatab.

Esiteks, tekst on nii tuttav, mõtled, millised emotsioonid sul olid ja kuidas praegu Buratino teeb, sellist kogemust pole elus varem olnud.

Kuidas Imre hakkama saab?

Kenasti, ta on väga musikaalne poiss. On üks stseen, kus ma ta liikuma panen. Üllar, tore mees, tegi sellise lahenduse, et kui olen puuhalust pea välja voolinud, on mul peitel ja haamer käes ja kõksin laste nähes käe lahti, teise käe lahti, siis sõrmed. See on tore avastus, et seda tehakse publiku ees.

Paari aasta eest tegid koolidirektori osa teleseriaalis „Nurjatud tüdrukud“, nii et aeg-ajalt võtad ikka mõne rolli vastu?

No mis ma vastu võtan, ega ma nii ülbe pole, et valin pirtsakalt rollide vahel. Muidugi vabadus on ka magus, eriti kui sa pead pensionipõlve ja sul on maakodu mere ääres nagu mul Matsirannas Lääne-Eestis. Vabadus on tõeline rikkus. Aga Üllar kutsus mind juba „Cyrano” lavastusse Rakveres 2007. aastal. Tegelen ka lastele judo õpetamisega.

Rakvere teatrimajas tunneb Lauri Nebel end koduselt. Foto: Mari Rohtla