Lauri Vahtre: huvitav oli eestlasena eestlasi kirjeldada

Tallina Keskraamatukogus lugemisprogrammi „Raamatuga kevadesse“ kuuenda, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud hooaja üheks populaarsemaks teoseks võib pidada Lauri Vahtre raamatut „Eestlane seest ja väljast“. Kirjanik rääkis lugejatele raamatu sünnist ja eestlaste olemusest.

Kaire Kenk

Ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre sõnas, et kirjutas raamatu esmalt inglisekeelsena, arvestusega, et see võidakse hiljem tõlkida mõnda teise keelde. „Alles siis soovis kirjastus raamatu ka eesti keeles välja anda. Algselt tahtsin endale võtta varjunime – John Smith, sest eestlastele on ju oluline, mida võõrad neist arvavad. Üritasin olla võimalikult objektiivne. Selle raamatu eesmärgiks pole kedagi provotseerida, kui aga tekitasin sellega diskussiooni, on see ju ainult tervitatav.“

Eestlastest

Seda raamatut oli Vahtre sõnul huvitav kirjutada – kirjeldada eestlasi eestlasena ja mõelda, kas on mingeid joonis, mis seda tegelikkuses mitteeksisteerivat „keskmist eestlast“ võiksid iseloomustada.

„Üldiselt arvame, et eesti rahvas on haritud, töökas ja aus, ka rahulik, kuid ühtlasi kinnine ning reserveeritud. Päris puhta kullana neid arvamisi siiski võtta ei saa. Haritus võib küll enam-vähem tõele vastav olla, kui pidada silmas PISA statistikat. Eestlased on uhked oma põlise kirjaoskuse üle, mis on tõepoolest mitusada aastat vana,“ mõtiskles kirjanik.

„Enamasti vihastab eestlane sissepoole. Esimese väikese viha neelab tüüpiline eestlane alla, mitte ei prahvata välja. Eestlane justkui ei viitsiks vihastada. Tegelikult ta muidugi vihastab, eeskätt samade asjade peale kui teisedki rahvad – kui teda petetakse, asjata oodata lastakse, ülbelt koheldakse, tema tagant varastatakse jne,“ jätkas Vahtre.

Ta lisas, et eestlast vihastab ka tema privaatruumi tungimine, kõrva karjumine ja üleliigne õpetamine. „Tüüpiline eestlane ei hüppa võõrastele kaela. Meie kehakeel on tegelikult väga kõnekas – me ei lase isegi vesteldes ega järjekorras seistes võhivõõrast endale liiga lähedale. Eestis on see vahemaa üks pikimaid Euroopas.“

Vahtre kirjeldas, et eestlane rõivastub loomuldasa tagasihoidlikult. „Nii nagu tema kõne on suhteliselt vaikne ja mõmisev, et keegi jumalapärast ei kuuleks, nii on ka tema riided valitud justnagu selle tagamõttega, et keegi jumalapärast ei märkaks. Vähemalt mitte kaugelt,“ rääkis kirjanik.

Vahtre sõnul on hämmastav, et Eesti naised kannavad valdavalt musta ja halli, kui mõelda meie värvikirevatele rahvarõivastele. „Eestlase seljas näeb harva kärtspunast kombineerituna eresinise, mürkrohelise või tibukollasega. Kuid kui 19. sajandil aniliinvärvid müügile tulid, haarasid Eesti naised otsekohe neist kinni ja kujundasid oma senised lambahallid seelikud kirevateks triibustikeks ning selliseks on meie rahvarõivas jäänud tänini,“ nentis ajaloolane.

„Ilmselt on põhjus nii hetkemoes, tumeda rõiva praktilisuses kui ka Nõukogude ajast pärit mõtteviisis mitte silma torgata,“ arutles ta.

Rahvustest

Lauri Vahtre lausus, et raamatut kirjutades mõtles ta palju ka sellele, kuidas ühendada neutraalset suhtumist kõikidesse teistesse rahvustesse uhkustundega oma rahva üle. „Loomulikult on eestlase jaoks Eesti kõige parem maa. See on igale rahvusele omane „meie“ tunne – end naabritest paremaks pidada. Need tunded ei tohiks aga muutuda lollakas nuiakeerutamiseks. Rahvuslikku uhkust tuleb tunda väärikalt,“ leidis autor.

„Eestlaseks ei sünnita, vaid eestlaseks kasvatakse – inimese rahvuse määrab kasvukeskkond,“ jätkas Vahtre. „Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus? Olen veendunud, et inimeste geenid võivad seguneda, aga rahvused ei segune. Rahvuse aluseks on omakeelne kultuur. See kultuur on märkide ja keeldude süsteem, kus teatud kombeid-tavasid ei pea üksteisele selgitama,“ arutles ta.

„Nii nagu ei saa segada kõiki keeli kokku üheks üleeuroopaliseks keeleks, ei tule mitte midagi head ka püüdest segada kokku rahvuseid. Mingit euroopa ühendkultuuri sellest ei teki, nii nagu ei hakka mitte kunagi inimesed rääkima ka mingit euroopa inimkeelt.“

Vahtre sõnul võivad nii vereprintsiibi kui kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed olla üksteisele täiesti võõrad – neid ei ühenda enam peaaegu miski.

„Tänapäeva Euroopas on see nähtus muutunud massiliseks ja kasvanud määrani, kus ühiskond hakkab lagunema. Ühiskond, kus inimesed elavad küll kõrvuti, kuid massiliselt üksteisest mööda, järgides erinevaid või lausa vastandlikke kõlblusprintsiipe, pole enam ühiskond. Tulemuseks pole mitte see ihaldusväärne „multikulti“, vaid getostumine,“ arvas kirjanik.

„Keskeltläbi suudab inimene olla vaid ühest rahvusest. Ta võib olla võrdse eduga mesinike- ja jalgrattaseltsi liige, aga võrdse eduga nigeerlane ja lätlane ta siiski olla ei saa. Selleks on kultuuriväli liiga hõlmav, ta poeb inimese peaaegu igasse hingesoppi ja ihupoori. Lühidalt: rahvus on kultuuripõhine mõiste,“ lausus Vahtre teema kokkuvõtteks.

Vabadussõjast

Eesti 100. sünnipäeva kontekstis võime ajaloolase meelest olla oma rahvuse üle uhked. „Eestlased on kummalise ajalooga rahvas. Me oleme läbi teinud imeväärseid asju. Vabadussõda oli ühegi kahtluseta kõige tähtsam sündmus Eesti rahva ajaloos. Vabadussõda polnud mingi poolikult korraldatud sissivõitlus, partisanitsemine, vaid korrapärane, oma ajastu moodne sõda. Eesti Vabadussõda ei olnud kitsalt eestlaste sõda oma keele ja eluviisi eest, vaid muutis riikide saatust terves Euroopas,“ kõneles Vahtre.

„1918. aastal arvas Nõukogude Venemaa juhtkond, et kohe puhkeb maailmarevolutsioon. Punaarmee oli jõudnud Euroopa piiridele. Balti provintsid olid grandioosse ettevõtmise kolmandajärguline kõrvallava. Kuid 1918. aasta detsembris juhtus midagi ootamatut – rinne jäi Tallinna alla pidama. Vähe sellest, hakkas varsti tagasi veerema,“ kirjeldas ajaloolane.

„See oli tohutu üllatus Punaarmeele, kes tahtsid möödaminnes ära võtta Riia ja siis minna juba Berliini peale. Aga Eestist ei saadud jagu.“

„See on hämmastav, kui kiiresti noore riigi noored sõdurid õppisid sõdima. Kõik strateegiad ja taktikad, mis meie väejuhid olid õppinud Peterburi sõjakoolis ja rakendanud Esimeses maailmasõjas, Vabadussõtta ei sobinud. Vabadussõjas oli rindejoon palju hõredam, selles oli palju partisanisõja elemente, palju kiireid manöövreid vaenlase tagalasse. Alles sõja lõpus, Narva rindel hakkas sõda meeles meenutama „päris“ maailmasõda tule tiheduse ja meeste kontsentratsiooni poolest,“ jätkas ta.

„Tuleb ainult kiita meie sõjameeste kiiret kohanemis- ja õppimisvõimet. Meie väejuhid pidid samaaegselt sõdima ja noore riigi armeed formeerima,“ toonitas Vahtre.

„Aeg on Vabadussõja mälestuste ja asjaolude seast välja selitanud kangelasi ja väejuhte, kuid ka kaks võimast sümbolit: koolipoistest sõdurid ja soomusrongi,“ märkis ajaloolane.

„Õppursõdur on sündiva rahva võrdkuju: noor, silmis ühtaegu kartlik ja trotslik pilk, valmis mängu panema oma noore elu ja sündimata lapsed – vabaduse nimel. Ja soomusrong: jõud, energia, tarkus ja tarmukus. Miski, mille saab kokku võtta sõnadega – me tulime ja tegime!“

Kirjanik ja ajaloolane Lauri Vahtre. Foto: panemepildikokku.ee