Legend: Tšingis-khaani haua avamisega kaasneb verine sõda
Täna, 790 aastat tagasi, suri maailma üks vägevamaid väepealikke ja riigijuhte Tšingis-khaan. Kuigi kuulsa mongoli täpne surmakuupäev on teadmata ja on räägitud ka näiteks 25. augustist, ollakse enamasti siiski veendunud, et suurkhaan suri umbes 65aastasena 18. augustil 1227. aastal.
Mongoli impeeriumi rajaja ja aastatel 1206-1227 valitsenud Tšingis-khaani eluloos on palju valgeid laike. Isegi tema sünniaega pole teada: sünniaastaks on arvatud olevat 1155, 1162 või 1167, kusjuures ega mõni teinegi aastaarv pole välistatud.
Tšingis-khaani kui sõjaväelase ja riigimehe kohta on juba tunduvalt rohkem infot. Ta suutis mongoli killustatud hõimud ühendada suureks ja võimsaks riigiks, mille juhina võttis ta ette vallutusretki Hiinasse, Kesk-Aasiasse, Kaukaasiasse ja isegi Euroopasse. Karmi sõjamehena ei jätkunud tal halastust vallutatud maade rahvaste vastu, mistõttu tsiviilelanikkonnale korraldatud suured veresaunad polnud sugugi haruldased.
Tšingis-khaani impeerium, mida on nimetatud mongolite riigiks, stepiimpeeriumiks, hordiks, eksisteeris 13.-14. sajandil. Saanud alguse Tšingis-khaani trooniletõusuga 1206. aastal, lõpetas riik kõige levinuma arusaama kohaselt eksisteerimise 1368. aastal. See oli suurim impeerium maailma ajaloos, mis ulatus Ida-Euroopast Jaapani mereni. Tipphetkel oli impeeriumi suuruseks erinevatel andmetel 24 kuni 38 miljonit km² ja riigis elas üle 100 miljoni inimese.
Tšingis-khaani ümbritsevate saladuste hulgas on kõige suuremat vastukaja leidnud tema matmise asjaolud. Kuigi suurkhaan suri 1227. aastal Hiinas, toodi tema surnukeha Mongoolia territooriumile tagasi ja tema viimaseks puhkepaigaks sai arvatavasti Hentij aimakk (provints), kus ta oli ka sündinud.
Vahetult pärast Tšingis-khaani surma kirjutas anonüümne autor teose „Mongolite salajane ajalugu”, kus on pisike vihje ka valitseja hauakambri asupaiga kohta. Kord sünnipaigas jahiretkel viibides oli suurkhaan puu alla puhkama istunud ja sõnanud: „Milline suurepärane vaade! Kui ma suren, matke mind siia!”
Aga kuhu valitseja täpselt maeti, seda pole teadlased suutnud tänaseni välja selgitada. Sajandite jooksul on küll välja käidud kümneid, kui mitte sadu erinevaid versioone nii haua asukoha kui matmismeetodite kohta, kuid Tšingis-khaani säilmete leidmiseni pole see lähemale viinud. Kõige levinumate versioonide kohaselt võiks suurkhaani haud asuda kusagil Ononi jõe kallastel või Burhan Halduni pühal mäel.
Üheks põhjuseks, miks Tšingis-khaani haud on senini leidmata, on see, et kõik valitseja matmisega seotud isikud (orjad, sõdurid, ametnikud) tapeti, et keegi ei saaks haua asukohta reeta. Ühe versiooni kohaselt olevat suurkhaani hauast juhitud koguni üle jõgi, et mitte keegi mitte kunagi seda ei leiaks. Teine kuuldus räägib, et hauale lasti trampima tuhat hobust ja seejärel istutati sinna puud, et ei jääks vähimatki märki matusepaigast. Ajalooallikate järgi olevat Tšingis-khaan ise soovinud, et tema haua asukoht jääks igavesti saladuseks.
Siiski pole kaotatud lootust Tšingis-khaani hauapaik üles leida. Üsna hiljuti sattusid Mongoolia teetöölised Hentij aimakis Ononi jõe kaldal antiiksele hauale, kust on leitud mitukümmend skeletti. Teadlaste kinnitusel olevat tegemist kuningliku hauakambriga ja oletatakse, et tegu võib-olla isegi Tšingis-khaani matusepaigaga.
Teisalt on võib-olla parem, kui Tšingis-khaani hauda üles ei leita ja seda ei avata. Ühe legendi kohaselt pidavat pärast mongoli impeeriumi rajaja hauakambri avamist algama kõige halastamatum, verisem ja julmem sõda, mida maailm on kunagi näinud. Väidetavalt olevat nõiad ja šamaanid pannud needuse igaühele, kes julgeb Tšingis-khaani hauarahu rikkuda.
Sellega seoses meenutatakse sageli mongoli päritolu 14. sajandi väepealiku Timuri ehk Tamerlani lugu. NSV Liidu teadlased avasid keelitustest hoolimata Timuri hauakambri 20. juunil 1941 ning vaid kaks päeva hiljem ründas Saksamaa Nõukogude Liitu ja algas Teise maailmasõja üks verisemaid etappe.
Allan Espenberg
