Lemmikud lahkuvad mugavustsoonist

Täna jõuab kinodesse perefilm „Lemmikloomade salajane elu 2“, kus inimesed ja nende lemmikloomad elavad New Yorgis.

Tõnu Lilleorg

Filmi kaks kesksemat tegelast koer Max ja jänes Lumepall on naabrimehed, kes elavad hoovipoolse rõdutrepiga varustatud korrusmajas. Nad mõlemad on väikeste laste lemmikloomad. Isekeskis nimetavad loomad lapsi muidugi „minu inimeseks“.

Kohati üsna mõtliku loomuga Maxil (hääle andnud Tõnn Lamp) on viimastel aastatel olnud raske harjuda lapse ilmumisega perekonda, sest lapsed üldiselt talle ei meeldi. Siiski õpib Max armastama tema jaoks uut karja liiget, kuid kõigist oma muredest lapse suhtes ta ei vabane.

Ülienergiline Lumepall (Priit Võigemast) on sattunud vaimustusse ideest olla superkangelane, sest tema laps riietab teda keebiga õigluse kaitsjaks.

Kui Max satub maale, kus kohtub elukogenud karjakoer Kikasega (Marko Matvere) ja Lumepall saab tellimuse päästa vangistusest tsirkusetiiger, saavad meie kangelased võimaluse end proovile panna. Lisaks näeb filmis tegutsemas veel mitmeid naabruskonna kasse ja koeri, kes omi tähtsaid asju ajavad.

Filmi tegelased räägivad eesti keeles ja helidublaaži võib lugeda õnnestunuks, sest heliline pool sulandub hästi pildilise poolega. Filmi tegevuspaigad mõjuvad ekraanil terviklikult ja kuidagi sõbralikult – lausa omamoodi puhkuseks võib olla sellise filmiloo maailmas viibida. Filmi jutustamislaad on meeldivalt rahulik ja realistlik. Samas ei hiilga linateos just ootamatute süžeepöörete poolest, mis teeb selle kohati igavaks.

Filmi huumor siinkirjutajat naerma ei ajanud ja nii käitusin vastavalt linateose reklaamplakati loosungile: „Ära naera“. Kuid kuna teised kinosaalis viibinud täiskasvanud lõkerdasid kohati isuga, oleks vast liialdus väita, et filmi huumor on nõrk.

Tegelastele on teiste seas hääle andnud ka Piret Krumm, Evelin Võigemast, Saara Kadak, Tarvo Sõmer, Tarvo Krall, Jim Ashilevi, Mart Toome ja Tõnu Oja.

Max koos perenaisega loomaarsti ukse taga.

Foto: kaader filmist