Lihtne ja eluline krimikomöödia
Eelmisest nädalast alates saab meie kinodes vaadata hoopis teistsugust USA krimikomöödiat kui need, mis meile harilikult suurele ekraanile potsatavad.
Margit Adorf
Režissöör Potsy Ponciroli on oma seekordse filmi aluseks võtnud komöödiatele spetsialiseerunud stsenaristi Michael Vukadinovichi loo ja rüütanud selle muhedas võtmes argiseks lihtsaks vaatamiseks. See algab kerge komöödiana, millest esialgu justkui tõotab tulla tüüpiline tohlakas tobelugu, kuid sündmuste arenedes jõuavad need tõelisele tragöödiale väärilise finaalini. Üllatuslikult lõppeb kõik siiski helges võtmes, hoolimata sellest, et paari tunni jooksul leiab oma kurva otsa kümmekond tegelast.
Mingeid eriliselt võikaid stseene siin ei ole, keegi kuidagi vägivalda ei naudi, asjad lihtsalt juhtuvad nagu nad juhtuvad. See ongi selle filmi juures suureks plussiks. Siin ei süveneta ühegi tegelase motiividesse, hingepiinadesse, mingeid pikki tapatööle eelnevaid vestlusi ei peeta, kui välja arvata palgamõrvar Iirlase monoloog. Õigupoolest on see omamoodi paroodia erinevatele krimifilmidele, kuid see püsib kenasti koos ja on tubli üle prahi film, mida tasub kinno vaatama minna.
Film on üles ehitatud raamatu peatükkidena, kord on esiplaanil üks, siis teine tegelane. Peatükke eristab teineteisest sissejuhatav pealkiri ja seda iseloomustav kokkuvõttev lause. See on hea raam, mis lubabki vaatajal mõnevõrra tegelastest distantseeruda ja hoiab kogu aeg meeles, et see on lõppude lõpuks siiski meelelahutuslik jutustus, mitte niisugune kunstiteos, mida peaks kuidagi eriliselt tõsiselt võtma.
Arutleda saaks nende tegelaste üle aga küll, isegi vaielda saaks. Mis eriti meeldiv – kõikidele tegelastele saab kaasa elada. Neil on oma taustalood, mis on markeeritud piisavalt hästi, siin on kohati justkui film filmis, kõik elegantselt lihtsalt pakendatud. Siin ei ole mingit veiderdamist, üle võlli totrust (kuigi tolasid jagub), kobarmõrvast ei ole tehtud mingit tsirkust, kuigi jah tõesti, see on koomiline. Muheleda saab palju, hoolimata sellest, et inimesi sureb magu kärbseid.
Peategelaseks on esimest päeva tööl olev politseinik Will (Himesh Patel), kes on kolinud väiksele vaiksele saarele koos oma viimast kuud lapseootel abikaasa Paige’iga (Lily James). Willi paarimeheks saab Terry (Joseph Gordon-Levitt), kes on sellist tüüpi võimuesindaja, kelle kohta passib paremini öelda ment või pollar. Ta ei ole niisugune, kelle ees kohalikud elanikud aukartust tunneksid või keda saaks pidada kuidagi eeskujulikuks korravalvuriks. Samas, ega midagi erilist seal unisel saarekesel ka ei toimu, suurem osa politsei tööst on lihtsalt aja parajaks tegemine. Terry peab töö kõrvalt hiinlannast armukest ja teeb kodus arvutis kohutavat ühemehebändi.
Terry ongi parasjagu oma armukesega hullamas kui maja ette ootama jäetud Will saab väljakutse, mida ta peab koodi järgi röövimiseks. Hiljem selgub, et see oli tavaline väljakutse mingile autos seksivale paarile, kes ei meeldinud lähedal elava maja rikkale prouale. Proua tegi selliseid väljakutseid sageli. Will aga läks majja, tulistas relvast, sattus proua enda rünnaku ohvriks ja seda tõrjudes tappis daami kogemata rüseluse käigus. Sellest sündmusest lähebki lumepall veerema. Nüüd hakkab loos välja kooruma erinevaid uusi tegelasi ja juba varem plaanitud sündmusi, mis kõik on uppi lennanud ja mis omakorda toovad kaasa uued, planeerimatud sündmuses, mis jällegi uppi lendavad. Kõik kulgeb omamoodi loogiliselt, kuid samas täiesti absurdselt.
Tegemist on mõnusa nauditava lookesega, millelt ei tasu oodata suurt sügavust, aga mida on mõnus jälgida. Kõik on hästi klaar, sündmused arenevad tempokalt ja vaatajal on kogu aeg soov siiski teada saada, kuhu see lugu lõpuks välja jõuab. Karakternäitlejad, kes rollidesse on valitud, teevad oma tööd hästi, rõõm on vaadata head sirgjoonelist filmi, kust ei puudu küll ka loo moraal, aga mis on lõppude lõpuks siiski nii eluline, et tegelikult see kõik ju võikski nii juhtuda. Okei, kui välja arvata Iirlane (Jim Gaffigan) ja Kolumbialane (José María Yazpik), kes on väikesaarel kaks avalikku palgamõrvarit, kelle käest kohalik rahvas aeg-ajalt teenuseid tellib ja kes reklaamivad end avalikult ehituspoe teadetetahvlil. No see on jah muinasjutu valdkonda kuuluv nali.
Aga nagu öeldud, siis see film ei pretendeerigi mingile suurele tõsiseltvõetavusele. Esimestest kaadritest alates on selge, et tegemist on naljalooga, žanriparoodiaga. Õnnestunud pilalugu, soovitan.
