Koomiku uus ringreisietendus „Kui loll võib inimene olla“ jõuab 22. augustil Haljala rahvamaja lavale.

Tõnu Lilleorg

Möödunud nädala esietendusel oli Nõmme kultuurikeskuse saal välja müüdud. Kohal oli nii kahekümneseid kui kuuekümneseid. Ning publik näis olevat ühel meelel selles, et kui Peeter Oja (pildil) midagi uut teeb, tasub seda kindlasti vaadata.

Ja tõesti, olukorras, kus ekraanidelt leiab kõikvõimalikku meelelahutuslikku tilu-lilu, sobib kenasti vaadata lava peal üht keskealist meest, kes püüab igapäevases eluolus märgata loogilisi ja ebaloogilisi seoseid ning neid muhedal moel mõtestada, ning ei põlga ära seejuures ka enese üle naermist. Ma ei saa küll öelda, et seekordse etenduse tekst kubiseks ülinaljakatest pärlitest, kuid piltlikult öeldes soojendab teksti leek katelt piisavalt, et meisterkokk Oja saaks laval publikule ühe toitva roa valmistada.

Oja võib olla vist üsna rahul sellega, et on olnud aastakümneid pidevalt nii teleekraanil kui kontserdilaval. Tuntus on suur. Ning kui ta teeb selle tuntusega võrreldes midagi natuke teistmoodi, on tal jälle üks „käigurada“ juures. Kõnealuses stand-up-etenduses ongi koomik tunduvalt lihtsama ja maalähedasema olekuga, kui võiks temast ehk arvata glamuursete telesaadete järgi.

Kui sattusin mõne päeva eest sirvima kirjandusleksikoni, olin üllatunud, kui leidsin ühe 250 aasta eest ilmunud raamatu stiili kohta järgmise kirjelduse: „Seosetute mõtete mänglev ühendamine, ühe ideega alustamine, aga hoopis teisega lõpetamine, järsk teemavahetus, hetkeliste, isiklike tundmuste ja meeleolude sissetoomine.“ Ma ütleks, et üllatavalt lähedane kirjeldus tänapäevasele stand-up-zhanrile.

Ja kuna selle raamatu – pealkirjaga „Tristram Shandy“ – autor oli ametilt kirikuõpetaja, tõsi küll, väga ebatavaline kirikuõpetaja, võiks väikese liialdusega öelda, et stand-up etendused võiksid olla rahvale justkui omamoodi jutlused, kus sotsiaalset reaalsust näidatakse läbi nalja ja mis võiksid olla teretulnud vahelduseks igapäevarutiinile. Ja veel, kui mingi koht etenduses ikka väga naljakas tundub, siis tasub aga käteplaksutamisega märku anda, kindlasti meeldis see nali mõnele teiselegi. Vaheaplausid teevad tuju kõigil paremaks ning annavad ka esinejale julgustust.

Foto: Mihkel Uba