Lihtne naljafilm robotkloonidest
Reedel jõuab kinodesse kaks uut komöödiat, millest mul õnnestus varakult ära näha pigem kehvapoolne „Robotid“.
Margit Adorf
Film on vändatud ulmekirjanik Robert Sheckley esmakordselt juba 1973. aastal ilmunud lühijutu „Minu moodi robot“ („The Robot Who Looked Like Me“) järgi. Eesti keeles on sellelt autorilt ilmunud jutukogu „Tont nr 5“ (2016, kirjastus Fantaasia), mis kahjuks küll selle filmi aluseks olevat lugu ei sisalda, kuid kellel huvi, siis see saab juurde lugeda sama autori teisi ulmelugusid.
Robert Sheckley (1928–2005) kirjutaski peamiselt fantaasiajutte ja ulmet ning pälvis oma loomingu eest ka mitmeid nominatsioone, kuid suuremaid preemiaid ei noppinud. Tema tööd on valdavalt humoorikad, absurdsed ja üsna hoogsad.
Paarkümmend tema kirjutatud lugu on ka varem ekraniseeritud ja filmina jõudnud kas kinno või tele-eetrisse. Üks kuulsamaid tema tööde ekraniseeringuid on 1965. aastal linastunud film „10. ohver“ („La decima vittima“), režissööriks Elio Petri, peaosades toonane itaalia megastaar Marcello Mastroianni ja sel hetkel kuum tõusev staar Ursula Andress.
Filmi „Robotid“ peategelaseks on luuserist naistemees Charles (Jack Whitehall), kes on oma õnneks sündinud rikkas peres ja seega saanud endale kuidagi salaja sahkerdada robotist klooni C2. Robot täidab tema eest ebameeldivamaid ja tüütumaid ülesandeid nagu näiteks käib kaheksa tundi päevas kontoritööl ja sebib platoonilistel kohtingutel naisi, ent siis kui „asjaks“ läheb, lendab peale Charles ise, kes äramoositud naistega voodirõõme jagab.
Ühel päeval ristuvad tema teed aga Elainega (Shailene Woodley), kellel on endast samasugune kloonrobot E2, ainult et naine laseb voodisse ronida robotil ja kasutab mehi peamiselt raha saamise eesmärgil. Üldiselt on neil reegel, et korraga inimene ja kloon kodust väljaspool ei viibi, sest niisuguse äravahetamiseni sarnase klooni kasutamine on rangelt keelatud ja karmilt karistatav. Utoopilises maailmas, milles peategelased elavad, on robotid üldiselt täiesti tavaline nähe, ainult et nad on rõhutatult äratuntavate kummimaskidega, mitte peened inimeste koopiad.
Muidugi saabub see päev, mil asjad ikkagi sassi lähevad ja algab kassi-hiire mäng selle peale, kas õnnestub elimineerida robotid või saavad hoopis robotid endale inimeste elu, kus nende asemel koha sisse võtavad. Kord on võidukas üks, siis teine osapool, erinevate nippidega püütakse teineteist üle kavaldada aga ka hukata, kuid see viimane ikka kohe üldse ei õnnestu. Nalja saab küll, aga võib vaielda selle üle, kas just kõige naljakamal viisil. Muigama võtab mõne koha peal ikka. Lõppeb linalugu siiski õnnelikult kõikide osapoolte jaoks, sest ega see ei ole mingi musta huumori film, vaid siiski täiesti tavaline romantiline komöödia.
Mingitesse filosoofilistesse aruteludesse või robot vs inimene konfliktidesse eriti ei laskuta. Ei mingit robotite seadust, tehisintellekti maailmavallutamist, kuulekuse või vaba tahte dilemmasid. On nagu on, asjad lihtsalt juhtuvad, tegelased peavad kiiresti tegutsema, kõige üle pikemalt juurdlemata. Ainsana tuleb veidike mõtisklust sel teemal, et inimesed on kaotanud usu armastusse, aga inimesesarnased robotid on võimelised armuma ja kuidas see neid muudab.
Filmile väga midagi ette heita ei tahakski, lugu jookseb ladusalt ja näitlejad ka just kõige kehvemat tööd ei tee, aga minu jaoks jäi siiski veidike lahjaks. Tegu on küll mõnusa kerge suvise meelelahutusega, kuid paraku mingit erilist sügavamat kunstielamust sellest ei saa. Vaevalt, et keegi seda sellelt filmilt ka ootaks? Kui vaadata linateost kui ulmeklassika ekraniseeringut, teadmisega, et filmi aluseks olev lugu kirjutati juba 1970ndate alguses, siis see annab filmile veidike väärtust juurde.
Muidugi tasub mainida, et üheks filmi režissööriks on Anthony Hines, kes on seni tuntud peamiselt täiesti pööraste „Borati“ ja „Brüno“ komöödiatega. Paraku midagi nii hirnutavat „Robotites“ ei toimu kui „Boratis“. „Robotid“ on ikka päris taltsas versioon perutava „Borati“ kõrval. Mahe ja kohitsetud.
