Liina Raud: Noored, välismaale õppima!

Noor poliitik Liina Raud käis keskkooliajal välismaal õppimise nimel prügilas tööl.

Tekst:  Harro Puusild

Kanal 2 noortesarjast „Ühikarotid” tuttava Liina Raua (endine Vahter) elu on tänaseks poliitikaga tihedalt segunenud. 2010. aasta lõpus liitus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga ja sai peagi noorsotside asepresidendiks. Sellel kevadel kandideerib Raud europarlamenti.

Liina tunnistab, et valituks osutumisse ta praegu ei usu, sest SDE nimekiri on tugev. „Kui mu kõrval on näiteks Hannes Hanso, kelle elukogemus ja teadmised võimaldaksid tal europarlamendis Eesti jaoks kasulikum olla, siis võib-olla valituks osutudes loobuksin,” mõtiskleb Liina. „Samas mõtlen, et seal on 751 liiget, kelle keskmine vanus on 60. Saaksin tegeleda noorte asjadega.” On ju Liinal juba ka Euroopa-kogemust, sest noorsotside asepresidendina viibis ta näiteks noortegarantii loomise juures. Noortegarantii on uus viis lahendada alla 25aastaste töötuse probleem.

Taani muutis suhtumist

Liina sõnul on noorte asjadega tegelejaid vähe. Praegu sõidab Liina tihti mööda Eestit ja külastab koole, käies vabatahtlikuna õpilastele rääkimas, miks eelistada kutseharidust ja millised eelised annab välismaal õppimine.

Tegelikult võikski Liinat nimetada kõige ehedamaks näiteks sellest, et kõik on võimalik. Türi Gümnaasiumis õppis ta neljadele-viitele ja viibis aasta vahetusõpilasena Taanis. Ehkki kõik eeldused ülikoolis jätkamiseks olid olemas, otsustas Liina kutsekooli kasuks. Temast sai juuksur.

Just see üks aasta Taanis andis Liinale uue hoo ja selgema ettekujutuse tulevikust. Ta naasis kodumaale veendumusega, et kutseharidus on väärt asi ja pärast keskkooli ei pea sugugi kohe kõrgkoolis jätkama. „Kui tagasi tulin, uskusin, et saan kutsekoolist hea hariduse ja leiva lauale. Teadsin, et tahan teha midagi oma kätega. Taanis räägitakse ametikoolidest palju ja see on seal täiesti tavaline asi.”

Ka erialavalikut pole Liina iial kahetsenud. „Kui minult küsitakse, kes ma tahan olla, siis soovin endiselt olla juuksur.”

Oma lugu räägibki Liina nüüd koolides ja julgustab noori vahetusõpilaseks minema. Liina sõnul on huvi võõrsil õppimise vastu noorte seas suur ja enim küsitaksegi selle kohta, kuidas leida raha. On ju õpilasvahetus olnud ikka rikkamate laste privileeg.

Liina sõnul ei tohiks võimalused sõltuda rahakoti paksusest. Ka Raud ise pidi Taani nimel tublisti vaeva nägema. Rahvusvahelise õpilasvahetusega tegeleva YFU-inimeste külaskäik Türi gümnaasiumisse sütitas Liinas soovi igal juhul minna. „Ma teadsin, et tahan minna. Läksin koju ja rääkisin emale. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et temal pole selle jaoks raha. Selle peale läksin põlema, et mis mõttes ma ei lähe,” naerab Liina südamest. „Ütlesin siis, et leian sponsorid ja lähen!”

Liina hakkaski sponsoreid otsima ja küsis toetust mitmelt firmalt. Toetussummad olid väiksed, umbes 5000 krooni ettevõtte kohta. Kokku oli vaja saada 69 000 krooni. „Ma töötasin ka näiteks prügilas. Nemad andsid mulle reisiks raha ja mina tegin tööd.”

Liina sai lõpuks raha kokku ja viibis aastatel 2005-2006 Taanis. „YFU on tegelikult rikaste privileeg. Või pead sa ise olema väga tugev. Minek nõuab suurt pingutust, et küsida firmadelt raha. See on kallis,” tõdeb Liina. YFU võimalusi tutvustabki Liina nüüd koolides, kus käib.

Liiga palju väljarännet

Liina sõnul räägitakse meedias kahetsusväärselt palju väljarändest ja välismaal töötamisest, vähem aga õppimisvõimalustest. „Noored on ju nii vastuvõtlikud sellele, mida neile räägitakse,” vihjab Liina, et meedia võiks rohkem tähelepanu juhtida õppimisele. Just kool on Liina arvates parim võimalus proovida elu raja taga, põletamata sildu kodumaaga.

„Liiga vähe tähelepanu pööratakse sellele, et peame tegelema noorte harimisega. Nemad peavad elama selles tulevikus, mida meie täna kujundame. Meil on vaja nende ideid,” toonitab Liina.

Eesti kaugemate koolide õpilased tunnevad huvi nii õppimise kui töötamise vastu. „Pooled tahavad ära ja pooled tahavad oma elukohta jääda, aga kui tahetakse minna, siis ikka välismaale.”

Kutsekoolist ülikooli

Liina on tõestus sellest, et kutsekool ei sule ülikooliuksi. 2011. aastal asus Liina Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvahelisi suhteid tudeerima. Tõuke selleks andis liitumine sotsidega 2010. aasta lõpus.

„Loomulikult oli tõuge see, et olin noorsotside asepresident ja pidin rahvusvaheliste suhete eest niikuinii vastutama. Ma usun sellessse, et praktika käib koos õppimisega,” poetab Liina. Samuti leiab Liina, et on suur vahe, kas minna ülikooli 19- või 25aastasena. „Vanemana on sinu elukogemus ju täiesti erinev ja suhtumine kõrgharidusse samuti.”

Liina poliitilist elu võimendas televisiooni sattumine. 2010. aasta kevadel startinud ja reitingutabelid vallutanud Kanal 2 noortesari „Ühikarotid” lennutas Liina hoobilt avalikkuse tähelepanu keskpunkti. Just televisioon viis Liina kokku uute inimestega ja lõpuks poliitikasse, millega neiu on seotud tänini.

„Kui küsida, kas ma kandideeriksin praegu europarlamenti, kui ma poleks sarjas mänginud, siis vastus oleks ei, ma ei kandideeriks. Poliitika on tulnud puhtalt sealtkaudu.”

Täiskohaga pereema

Liina jagabki oma aega pere, töö ja poliitika vahel. Mullu telesaatejuhi ja muusiku Mihkel Rauaga abiellunud Liina põhitähelepanu kuulub täna siiski aastasele pisitütrele Mirjamile. „Tegelen päris palju poliitikast tulenevaga, kuid ma ei saa seda teha kodus ja  tütre arvelt. Ma ei alahinda ka oma und,” ütleb Liina, et öösel töötamine ei ole tema jaoks.

Päevapoliitikal hoiab Liina silma peal. Ukraina sündmustest on Liinal ülevaade olemas ning Eesti uue vahevalitsuse ja peaministri üle hea meel. „Ma arvan, et Taavi Rõivas tuleb väga hästi toime ja õpib kiiresti, olles asja sees. Teine asi on see, kas teda usaldatakse. Kui näiteks Venemaa peaks meid ründama, siis kas tema avaldused oleksid usutavad?” mõtiskleb Liina. „Tal on enda tõestamiseks väga head võimalused. Sooliselt on see valitsus samuti võrdsem.”

Oma tulevikku ei näe Liina aga vaid poliitikas. Ta tahab praeguse kooli lõpetada ja edasi õppida, oma tööd hästi teha ja poliitikas Eesti jaoks olemas olla. „Ma ei taha saada sõltuvaks sellest, et pean saama poliitikuks. Tahan ka tulevikus teha juuksuritööd, samas tahan ma ka poliitikas olemas olla,” kirjeldab Liina oma nägemust. „Ma imetlen Marju Lauristini. Ta on täpselt selline. Ta teeb midagi muud, aga tema juurde minnakse ja küsitakse, ta on alati ka poliitikas olemas.”

Foto: Keidi Porval