Liivarand silmapiiril. Varju jahil
Viinistu katlamajas ja merekuuris mängitav kaheosaline suvelavastus „Üle vee“/“Laineid lausudes“ pakub publikule midagi täiesti erilist.
Tõnu Lilleorg
Visuaalteatriõhtu esimeses pooles veiklevad ekraanil ehk „kinolinal” näitlejate varjud, kuna näitlejad mängivad lina ja lina taga asuva valgusallika vahel. Praegusel visuaalteatri popiks muutumise ajal (visuaalteater on sõnu mitte kasutav ja füüsiliselt väljendatav teater) mõjub varjuteater igati värskelt.
Varju, kujutise joon on erakordselt puhas ja nõtke. „Üle vee“ räägib loo kirjades, milles noormadrus Jaanus kirjutab oma kodutallu maha jäänud õe Iisaga. Põnevalt ja erilise vahetusega oli edasi antud elu laeval ja juhtumisi sadamakõrtsis, kui taustal kõlavad kirjad, mida näitlejad ette loevad.
Seega püütakse ühelt poolt maksimaalselt kujutada kirjades kirjeldatud tegevust. Samas, mingeid teemasid, mida ettelugemisel kuulda on, ekraanil ei näe ja korraks tekib mulje, et loo fookus hakkab näitamise ja ettelugemise vahel laiali vajuma.
Siiski loovib lavastaja Helen Rekkor nende karide vahelt edukalt läbi ekraanil kujutatava valgusmängu abil, mis saadavad kuuldavaid kirjaridu. Lausa valatult sobib etendusega kokku teemalugu Mulatu Astatke “Tezeta”, mis oma justkui lainete loksumist jäljendava rütmiga kogu etenduse kenasti kokku põimib.
Lina tõmmatakse eest
Kuid see on alles sissejuhatus teatriõhtu teisele poolele „Laineid lausudes“, mida mängiti lahtise esiseinaga merekuuris, mille põrandale on toodud kümneid tonne liiva ja mille tagaseinas avanevad peagi klaasuksed, mille taga sillerdab meri.
Teleseriaalis „Leverage“ tegutseb üsna sarnaselt „A-rühmaga“ heategejate kamp, kus „kelmi“ tööd teeb kaunitar Sophie. Ühes osas valgustab ta oma pettemanöövrite elluviimistehnikaid. Nimelt: tuleb visualiseerida ja kehamällu salvestada see viis, kuidas sa soovid liikuda, rääkida, ning siis konkreetses situatsioonis sellest „manuaalist“ juhinduda. Nii võib ka kirjeldada õigupoolest viisi, kuidas näitleja teatris oma rolli esitab.
Igal inimesel on välja kujunenud ettekujutus oma väljanägemisest ja käitumisviisidest. Seda võib nimetada ka mugavustsooniks, kus elu on harjumuspärane ja ennustatav. Varju võib ülekantud tähenduses vaadelda kõige sellena, mida me ei taha oma alateadvusest esile tõusta lasta ja oma minapilti sobitada.
Tänu sellele, et varjuteater on häälestanud publiku vahetu vastuvõtu lainele, on „Laineid lausudes“ maailm juba osaliselt sisse juhatatud, tegelased ei pea seda nullist looma hakkama. Kuid mis eriti oluline, nad ei hakka oma kehamälust esile manama oma tegelaskuju, mille võinuksid siis projitseerida „neljandale seinale” ehk kujuteldavale ekraanile lava ja publiku vahel, mis püsib tänu sellele, et näitlejad teevad näo, et nad ei tea publiku kohalolust.
Puhas karakter
Näitlejad lihtsalt on loo maailmas ja mängivad puhtalt oma tegelase karakterit ehk psühholoogilist olemust, väljendades meeleseisundeid ja tegevusi katkendlike süzheeliinide abil, mis on ka ajalises plaanis üksteise peale asetatud. Sellist erakordset loojutustuse viisi toetab vinge lava. Liiv jalge all loob teatraalses mõttes lavale ikka ülipõneva kineetika.
Mitmelgi puhul saab lugu pidepunkte, kui näitlejad liiva alt mingeid esemeid välja kaevavad või, vastupidi, sinna peidavad. Tõesti lahe, kui teatrietenduses saab kasutada põrandat sellises praktilises funktsioonis. Ja kui tagalaval näeb päris merd, mis on ka looga otseselt seotud, on see tõesti esmaklassiline.
Hästi käivitab tegevuse Mairi Jõgi mängitud Marina, keda toetab nurgeliselt rähklev Priit (Märt Koik). Marina, kahekümnendates noor naine pisut kohmaka kehakeelega, on tulnud tutvuma räämas majalobudikuga, mis tundmata suguvõsa haru poolt on talle „kaela sadanud“ ja mille ta on otsustanud maha müüa. Marina meeled näivad olevat pea inimrobotlikult seotud digitaalmaastikega ehk internetiühendus läbi nutitelefoni kaugemal kui taskus tekitab temas juba kerget ebamugavustunnet. Selline tehislikkus lausa ootab mingit dialoogi teket.
Mairi Jõgi teeb ka ägeda kommentaari hetke kuumimale eesti lavastusele „Mu naine vihastas“, kui ta majast pilti tehes palub kohalviibivatel noormeestel kaadrist välja astuda. Mõtlen siinkohal Juhan Ulfsaki mängitud Mehe sarnast, lausa kinnismõttelist suhtumist fotokaadrite lavastamisesse.
Selline tänapäevane puude lavastuses on väga hea.
Kesksetes rollides näeb näkineidu Selkit (Shannon Quinn) ja rannamees Mattiast (Rauno Kaibiainen). Nende nauditav duett esitab küsimuse, kas peab peitma oma varju ja kuidas olla universumi ees siiras ja usaldav ning võtta vastu võimalus olla terviklikum. Nii kujutab visuaalteatriõhtu publikule teekonda suurema vabaduse ja terviklikkuse poole, mida võiks sümboliseerida pealkirjas mainitud liivarand.
Viinistu visuaalteatriõhtu on erakordne pärl teatrisuve viimases kolmandikus.
Varjuteatrietenduses veedab Jaanus aega sadamakõrtsis. Foto: Helen Rekkor
