Lood ammustest aegadest
|TEATRIARVUSTUS
Inimesele on omane aeg-ajalt igatseda vanade heade aegade järele, kui asjad olid selged ja vahvad.
Eks elamuste kvaliteet ole üks keeruline teema, kuid arvata võib, et lapsepõlvele omane maailma avastamine, mängud ja ulakused on loomuldasa ühed vahvad tegemised. Just sellises teemaderingis kehtestab end Rakvere Teatri suvehooaja esimese uuslavastus „Mina olin veel väikene“.
Kui tüki aluseks oleva raamatu lahti lõin, sain üsna kiiresti tekstist elamuse, kuna kirjaniku jutustamisstiil oli niivõrd hoogne, leidlik ja nüansirikas. Mõistan täiesti lavastaja ja dramatiseerija Ivo Eensalu pikki aastaid ootel olnud soovi see lugu lavale tuua. Teatrisaalis istudes, tunnistan, ei saanud ma nii kiiresti n-ö ree peale. Ei teagi, milles asi. Näitlejate mäng oli hea. Materjal tuumakas. Kõrsikute laulud olid head. Tunnistan siis siinkohal, et mind see tükk eriti ei kõnetanud. Kuna aga see võib juhtuda paljude teiste vaatajatega, jagaksin mõningaid tähelepanekuid lavastusest.
Peaosalised Saara Kadak ja Marin Mägi-Efert poiste rollides mängisid kõrge tempo ja hooga, tehes käigult enda omaks jutuks tulevad tegevuskohad ja situatsioonid. Kadak esitas minategelast Sakarit suure meisterlikkusega kehakeele ja näoilmete osas. Mägi-Efertil seevastu Vallesmanni Arvona oli õnnestunud luua rollikese rohkem olemuslikul tasandil. Ta nagu tõesti „on“ see tegelane, keda ta mängib. Takkajärele tundub, et Kadaku osaks jäi lisaks mängimisele ka vedada seda autoripoolset „poosi“ või mälestust, mis raamatus esineb ja mis tükki koos hoiab.
Kõik pildid laotuvad lavale Sakari minavormis jutustamisega. See on üsnagi kirjanduslik võte. Selle jutustamisviisi näidendivormi valamine on trikikas ettevõtmine, mida tunnistas ka lavastaja varasemas vestluses. Võib-olla tahtnukski näha mitmekesisemat jutustamisviisi, kus vaatepunkte ehk keskseid tegelasi oleks olnud rohkem. Samas ei saa jällegi nimetada tükki rutiinseks. Kui Sakari oli stseenid sisse juhatanud, jätkasid teised tegelased tegevust kenasti ja dünaamiliselt. Siiski, kui see lavastus oleks teleseriaal ja sellest tehtaks jätkuseriaal ehk spin-off, siis ma tahaks näha selles rohkem Vallesmanni Arvo vaadet asjadele.
Tore, et ühes teises sel nädalal ilmunud arvustuses mainib arvustaja tüki kontekstis Tom Sawyerit ja Huckleberry Finni. Mägi-Eferti tegelaskuju väljanägemine on oma tonaalsuses just selle kuulsa poisteloo võtmes, eriti ratsutamisstseen. Võiks kohe tegelastele pintslid välja jagada ja imetleda värske värviga kattuvat planku.
Näitlejate ansamblist tõstan esile veel Kõrsikute mehe Alari Piispea esitust, tema tabas suurepäraselt lavastuse õhustikku ja oli igati veenev oma sundimatuses.
Tõnu Lilleorg
Värske salaplaani on paika pannud Marin Mägi-Efert ja Saara Kadak. Foto: Gabriela Liivamägi