Loomaaiaasukad ootavad ristivanemaid

Tallinna Loomaaias jalutades ja sealseid asukaid uudistades võib teinekord pähe tikkuda küsimus, kas loomaaed on nende uhkete ja omanäoliste loomade jaoks ikka see parim koht. Loomaaed on võrreldes loomade looduslike elukeskkondadega ikka väga tagasihoidlik ja kas selline „vangistus“ on üldse aktsepteeritav? Ja see on õigustatud, kuigi valus küsimus.

Marko Maasik

Amuuri tiigreid, kes on suurimad tänapäeval elavad kaslased, on Tallinna Loomaaias kaks – Piiga ja Pootsman. Ühel vihmasel pärastlõunal nende puuri ees seistes ja Pootsmani majesteetlikkust imetledes tekib silme ette tahtmatult võrdluspilt kiskjate loodusliku elukoha ja nende praeguse asukoha vahel. Võrreldamatu. Aga…

Enne, kui hakata tuliseks ja emotsionaalseks väitluseks kinnast viskama, tasuks ehk korraks peeglisse vaadata. Amuuri tiigreid ohustab vabas looduses kõige enam inimene –  salaküttimine, elupaikade hävimine ja killustumine, konkurents jahimeestega saakloomade pärast ning toidubaasi vaesumine. Ja praegusel ajal ongi tulemuseks see, et tehistingimustes elab amuuri tiigreid viis kuni kuus korda rohkem kui looduses. Ehk just need tehistingimustes elavad isendid annavad meile kõigile lootust, et see suursugune loom liigina üldse ellu jääb? Kas mitte just need loomad ei saa tähtsamaiks siis, kui inimesed peaksid ühel hetkel püüdma heastada tehtud kahju ning hakkama tiigrite elupaiku taastama ja taasasustama?

Seega, igal mündil on kaks poolt ning nõnda lihtne on Pootsmani ja Piiga puuri juures seistes neid mündi läikiva poole ilusaid, kõlavaid hüüdlauseid vabadusest mõelda. Hoopis raskem on aga tegeleda selle tumedama küljega, sest seal enam sõnadest ei piisa.

Tule ja aita sinagi

Jah – loomaaias seistes tundub, et sa ei saagi üksinda midagi ette võtta selleks, et kusagil Kaug-Idas hakataks kohe tegema pingutusi amuuri tiigrite heaks. Samas saaksid sa teha head ning olla toeks Piigale ja Pootsmanile, meie päris oma amuuri tiigritele.

„Amuuri tiiger pole kaugeltki mitte ainus liik, mille ellujäämine sõltub tehistingimustest,“ rääkis Valdeko Allik, Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi juhatuse liige. „Näiteks prževalski hobune, keda meie loomaaias elab kaheksa, oli 1960-1996 Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) poolt kantud punasesse nimistusse kui looduses väljasurnud liik. 1996. aastal hakati aga loomaaedades ja kasvandustes elanud prževalski hobuste järglaseid uuesti loodusesse taasasustama ja praeguseks on nende hobuste staatus IUCNi silmis juba „väljasuremisohus liik“, mis on aga kindlasti parem kui täiesti väljasurnud.“

„Euroopa naaritsa kaitse ja populatsiooni taastamisega on Tallinna Loomaaia juures asuv SA Lutreola tegelenud alates 1999. aastast. Tänaseks on loodud Hiiumaal euroopa naaritsa arvestatav asurkond, ilma loomaaias peetavate loomadeta poleks see mingil juhul võimalik olnud,“ lisas Allik.

Õnneks on meil olemas inimesi, kes on valmis lausa igapäevaselt kokku puutuma selle mündi varjatud poolega, sest just tänu sellistele inimestele sai viimase suure näitena valmis polaarium jääkarudele. Ehk just polaariumi tekkeloo juures oligi parimaks näiteks see, et paljast kaastundest ja mõtlemisest ei piisa – kui soovid aidata, siis tee selleks midagi.

Mittetulundusühing Tallinna Loomaaia Sõprade Selts (TLSS) on tegutsenud juba kakskümmend üks aastat. Praegusel hetkel kuulub sinna pea pooltuhat liiget. Seltsi tegevuseks ei ole ainult loomaaia toredate elanike toetamine, sellel on ka üldhariduslikud eesmärgid: pöörata tähelepanu lindude-loomade elutegevusele ja kaitsele ning suurendada inimeste teadlikkust nii loodushoiu kui ökoloogia alal.

TLSS aitab Tallinna Loomaaial korraldada nii heategevuslikke kui hariduslikke üritusi: kontserte, loomade sünnipäevi, liigipõhiseid teemapäevi jne. Vajadusel tehakse sihtotstarbelisi korjandusi, aga tihtilugu minnakse loomaaiaellu küünarnukkideni sisse –  aidatakse koristada ja sisustada loomade aedikuid ning meisterdatakse loomadele uusi ja põnevaid mänguasju.

Vaderiks võib saada igaüks

Üks suurimaid ja pikaajalisemaid projekte koostöös Tallinna Loomaaiaga on siiski vaderiprogramm, mille läbi võivad loomaaiaasukatele ristivanemateks hakata nii ettevõtted kui ka eraisikud. Mitmete loomade vaderiteks on näiteks ka lasteaiarühmad või koolid. Samuti on lapsevanemaid, kes oma lapsele või lastele kinkinud vaderluse – nõnda on lastel loomaaeda külastades seal justkui oma loomake, kellele siis erilist tähelepanu pöörata.

Iga looma toidulaua katmise tarbeks kulub aastas teatav summa. Toetades loomaaeda selle summaga, saadki konkreetse looma vaderiks. Vaderlusprogammis osalevad nii väga väikesed loomad, nagu hiired, kellele minev kulu jääb paarikümne euro juurde, kui ka suured ja eksklusiivsed asukad, nagu elevandid ja ninasarvikus, kelle söögipoolise soetamiseks kuluv summa ulatub tuhandetesse.

Praegusel hetkel aitab Tallinna Loomaaia Sõprade Selts loomaaial leida uusi vadereid loomadele, kellel neid siiani ei ole. Nimelt ilmub „jõulukalendrina“ loomaaia Facebooki lehel iga päev tutvustus ühest konkreetsest loomast, kes vaderit vajab, ning seekord püütakse teaduslikuma jutu juurde või asemele kirjeldada päevakangelaste huvitavaid harjumusi ja lõbusaid juhtumisi.

„Ehk panevad sellised väikesed lood, mis räägivad näiteks naaritsapoisi harjumusest minna ujuma, töökinnas peas, loomaaia külastajaid rohkem tähelepanu pöörama ka „tavalistele“ loomadele, kellest võibolla muidu kiirema sammuga mööda astutakse,“ arvas Kristi Vahtra-Allik, TLSSi liige, keda võikski kuulama jääda, sest põnevaid seiku on tal loomadest rääkida rohkem kui ühe kohtumise jagu.

„Meie oma pai-laadimisel (kui sisemised patareid tühjaks saavad, tuleb laadimiseks palju pai teha – MM) töötav „Duracelli-küülik“ Printsess või talitajatel jalatseid jalast kekslev kihnu maalammas Kilti – iga loom osutub üllatavalt huvitavaks, kui on aega talle piisavalt tähelepanu pöörata,“ näitlikustas ta.

Vaderiks saamise kohta leiab infot Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi koduleheküljelt www.tlss.ee või saatke e-kiri aadressile tlss@tlss.ee. Kui on aga huvi loomaaia toredaid elanikke muud moodi toetada, siis helista numbrile 50 51757 või 655 1102.

Amuuri tiiger Pootsman. Foto: Merike Valdlo

Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi juhatuse liige Valdeko Allik elevanti toitmas. Foto: Tiit Mõttus