Lootusrikas loodusmuinasjutt
Selle aasta alguses on kinos ohtralt kirjandusklassika ekraniseeringuid. Värske film „Ürgne kutse“ on Jack Londoni samanimelise romaani filmiversioon.
Margit Adorf
Kui kuulute nende sekka, kes pigem eelistavad raamatut lugeda, siis on ka teile häid uudiseid, nimelt on „Ürgne kutse“ äsja ilmunud eesti keeles. Eks seda raamatut ole ka varem ilmunud, 1975. aastal ja 2001. aastal, kuid nüüd on taas võimalus see endale uuena poest osta. Mina soovitaksin teha mõlemat, vaadata ära film ja lugeda läbi ka raamat.
Jutustus ilmus esmakordselt 1903. aastal ja see tegi Jack Londonist kohe armastatud autori. Loo kirjutamisele eelnevalt elas London ka ise aasta aega Yukonis, kus toimub jutustuse põhitegevus. Esimene filmiversioon sellest teosest vändati juba 1923. aastal, neid on tehtud hiljemgi ning üks, 1972. aasta oma võeti üles Soomes. Viimane filmiversioon enne praegust valmis 1996. aastal. Kellel tekib hasart, otsige ka teised filmid üles!
Mina lugesin lugu lapsena raamatust ja siis tundus see mulle pigem igav, kui toona oleks välja tulnud ka film, siis see oleks mulle kõvasti rohkem sümpatiseerinud. Ma olen nimelt seda tüüpi, kes ei viitsi lugeda pikki looduskirjeldusi ja raamatu puhul tuli ikka ette, et pidi edasi lappama.
Filmis sellist momenti ei tekkinud, et oleks soovinud otsida edasikerimise nuppu. Tempo on filmil väga hästi komponeeritud, seiklused ja hingetõmbemomendid on tasakaalus, mõtlusega üle ei pingutata, pinevaid hetki on küll ja veel. Õrnahingelised kindlasti nutavad ja hoiavad vahepeal ka hinge kinni.
Loo peategelaseks on väga taibukas ja vapper koer nimega Buck. Ta on üleannetu sell ja oma linnakodus teeb aina pahandust. Samas on tal siiski hooliv perekond, kuid õnnetul kombel satub Buck koeraröövli küüsi, kes ta raha saamise eesmärgil kinni nabib ja maha müüb.
Buck küüditatakse kaugele Alaskasse, kus ta esmalt satub kelgukoeraks postikelgule, vahepeal paraku ka väga kurja omaniku kätte, kes koeri millekski ei pea, on ülbust täis ja üdini väiklane. Kuni viimaks maandub koer heasüdamliku vanamehe John Thorntoni (Harrison Ford) juures ja leiab lõpuks tee hundikarja keskele.
Buck on animeeritud tegelane, digitaalne staar. Filmis on ka teisi koeri, kes kõik samal meetodil edasi antud. Ometi ei mõju need animeeritud koerad mitte kuidagi kunstlikult, vaid on väga loomulikud ja ehtkoeralikud. Film on ikka nagu päris, ei tundu poolmultifilmina. Ja juba ainuüksi selle pärast tasuks linateost vaatama minna. Lisaks on see film lihtsalt väga ilus, vapustavad looduskaadrid, südamlikkus, lootusrikkus, headus võidab kurja. Korralik loodusmuinasjutt.
Tegelikult ongi kriitikute seas kõige suuremat poleemikat tekitanud see, et koer ei ole päris, vaid digitaalne. Osad kurdavad, et võiks ikka päris loom olla, teised jälle kiidavad, et väga hea, et loomi enam filmide tootmise nimel asjata ei väntsutata. Mina kuulun pigem viimaste sekka. Päris loomaga ei oleks see film nii ehe muinasjutt, pealegi on digikoerad ikka nii tõetruud, et peab olema küll väga suur iriseja, kui neid „liiga kunstlikeks“ nimetada.
Mis puudutab inimnäitlejaid, siis neile pole küll midagi ette heita. Harrison Ford, Omar Sy ja Cara Lee on põhilised n-ö head inimesed Bucki elus ja kõik nad mängivad vähemalt sama hästi kui digitaalne Buck. Jah, kõik inimtegelased on siin kõrvalosalised. Ei, peategelasest koer ei ole pandud inimkeeles rääkima ja see on suur pluss.
Linalugu sobib koguperefilmiks, kui laps juba suudab lugeda subtiitreid, siis võib ta julgelt kinno seda vaatama viia. Aga põhiline sõnum jõuab ilmselt kohale ka ilma sõnadeta, otse südamesse. Ja sobib ka kassiinimestele, koerasõpradele ammugi. Tegemist on üsna turvalise filmiga, kus leidub küll seiklusi ja ohte, isegi surma, kuid ei ole väga hulle šokeerivaid kaadreid. Kõike on parasjagu. Kokkuvõttes jätab hästi helge meeleolu.
Koer Buck koos tema viimaseks omanikuks saanud John Thorntoniga. Foto: pressimaterjalid
