Lugemiselamus: „Kus laulavad langustid“, Delia Owens
Kui 2019. aastal ilmus eesti keeles loodusteadlase Delia Owensi ülemaailmne menuk „Kus laulavad langustid“, puhkes raamatusõprade hulgas sõna otseses mõttes torm. Kiiresti vallutas teos lugejate südamed, püsides nii raamatukogudes kui -poodides mitu aastat edetabelite tipus.
Tänaseks on küll suurem buum vaibunud, raamatukogudes pole enam teosele ligi aasta pikkust järjekorda. Möödunud aastal ilmus romaanist ka teine, parandatud trükk ja praegu on see vabalt müügil. Need, kes n-ö õigel ajal teost lugeda pole jõudnud, kuid head ilukirjandust hindavad, saavad seda nüüd teha millal iganes ja lähenevaid sügisõhtuid hea raamatu seltsis sisustada.
Romaani sündmustik hargneb Põhja-Carolina ranniku padural. Õigekeelsuse sõnaraamat annab mõistele padur vaid ühesõnalise vaste – padurannik. Owens aga kirjeldab seda kui „valgusruumi, mis ei ole soo, aga kus hein kasvab vees ja vesi valgub üheks taevaga. Aeglaselt liikuvad ojad uitavad uniselt mere poole, kandes päikest endaga kaasa“.
Padural elab viielapseline pere ema ja isaga „servamata laudadest hütis, pead-jalad koos nagu küülikud puuris, võrkuksega veranda suuril silmil tammepuude alt välja vahtimas“.
Ühel kenal hommikul seob äranutetud punaste silmadega laste ema endale valge rätiku pähe nagu piraadil, mis ei suuda varjata lillakaid ja kollaseid verevalumeid tema näos. Pakib sinisesse kohvrisse mõned isiklikud asjad, kängitseb jalad alligaatorinahksetesse kõrgete kontsadega kingadesse ja kõnnib tagasi vaatamata kodust minema.
Vägivaldne isa, kelle seisund on kas vaikiv või karjuv, kes haiseb viina ja kala järele, käib kodus vaid lapsi peksmas, kuni kõik riburada kodust lahkuvad. Hütti jääb üksi elama väike tüdruk Kya, kelle võitlus looduse stiihiaga ellujäämise nimel on kui pidev vaikne karje – ma saan hakkama.
Sensitiivse Kya Clarki elu kulgeb justkui mööda lõputut spiraali: võitle ja põgene. Ürgandekas tüdruk ei oska veel 15-aastaselt lugedagi, sest koolis käis ta ainult ühe päeva. Liigutav, kuidas ta sõbra abiga haarab lennult teadmisi loodusest ja joonistab filigraanselt lindude ja liblikate tiivalööke. Et elus püsida ja mitte nälga surra, müüb ta mustanahalisele kaupmehele merikarpe. Igatsus läheduse järele sunnib inimpelglikku ja teiste poolt hüljatud tüdrukut otsima armastust, millest saadud kogemus on kibe ja väga valus.
Paralleelselt Kya sirgumisega tütarlapsest naiseks rullub teoses lugejate ees lahti kuriteo uurimine. Küsimus, kas noormees, kes proovis vallutada Kya südant, tapeti või sooritas ta enesetapu, hoiab pinget üleval ja jääb mõistatuseks raamatu lõpuni.
Raske on kahe sõnaga kirjeldada bestselleri „Kus laulavad langustid“ fenomeni, aga julgen arvata, et igaüks veendub selles ise, sest alates esimestest lehekülgedest paelub ja haarab paduratüdruku elu lugejat jäägitult. Autori hingestatud kirjeldused tüdruku läbielamistest on nii ehedad, ilusad ja valusad, et pole võimalik külmaks jääda. Pisarad hakkavad iseenesest voolama.
Raamatu tagakaanelt võib teose kohta lugeda järgmist: „Romaan „Kus laulavad langustid“ on erakordselt peen ood loodusele, habras täiskasvanuks saamise lugu ja painav mõrvamüsteerium. Delia Owensi mõtlemapanev, elutark ja sügavalt liigutav romaan tuletab meile meelde, et meid jääb alatiseks saatma see laps, kes me kord olime.“
Lisan, et hea raamat on parim eneseabiõpik, mis avitab ja lohutab. Peletab üksindustunnet ja puudutab hingekeeli. Tõrjub tõrjutust ja sisendab julgust jätkata ja trotsida saatust ka siis, kui on raske. Et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab edasi elada ja tunda sellest ka rõõmu.
“Kus laulavad langustid“ on alates selle ilmumisest aastal 2018 kuni tänaseni New York Timesi raamatumüügi edetabelite tipus.
Ülle Kask
