Lugemiselamus: „Meduusid vananevad tagurpidi“, Nicklas Brendborg
Nicklas Brendborg (sündinud aastal 1995) on Kopenhaageni ülikooli molekulaarbioloogia doktorant, keda peetakse selle valdkonna üheks kõige andekamaks nooreks teadlaseks. Tema sulest ilmus 2021. aastal raamat „Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem“. Teosest sai kiiresti rahvusvaheline menuk, mida on tõlgitud juba 20 keelde. Eelmisel aastal tõlkis selle eesti keelde Eva Velsker.
Brendborg kirjeldab vananemisprotsesse köitvalt ja humoorikalt, tuues ohtralt näiteid ka loomariigis toimuvast. Intrigeeriv pealkiri „Meduusid vananevad tagurpidi“ on autoril tore leid, kirjeldamaks elukaid, keda võiks võrrelda üheksapealise lohega. Kui üks pea maha raiuda, kasvab kiiresti kaks asemele. Selline erand kehtib ainult meduuside kohta, ülejäänud elusolendid – kes varem, kes hiljem, on kõik hukule määratud.
Brendborg rändab lugejaga maailma erinevates paikades ja teeb ajaloolise ülevaate, kuidas inimesed on läbi aegade otsinud nooruse eliksiiri ja unistanud igavesest elust. Paraku on luhtunud katsed leida imetablett või toonik, mis lubaks paljudel elada enam kui 100 aastat ja kauemgi. Kuigi uks igavesse ellu ehk teispoolsusesse või paradiisi võib olla avatud vaid neile, kes sellesse usuvad, pole mitte ükski elav olend selle tõsiseltvõetavust tänaseni kinnitada suutnud. Brendborg toobki ohtralt värvikaid näiteid, kuidas vananemisvastase hookuspookusega tegeledes on otsitud noorendavaid allikaid ja maagilisi elueliksiire.
Näiteks 20. sajandi alguses arvas hulk teadlasi, et inimeste noorendamiseks saab kasutada loomade näärmetest saadud ekstrakte. Üks neist, kirurg Serge Voronoff oli veendunud, et näärmekude tuleb siirata otse inimestele, alles siis see töötab. Kui ta oli Egiptuses uurinud kastreeritud mehi, jõudis ta järeldusele, et munanditel on eriliselt noorendav mõju. Seejärel hakkas Voronoff siirdama oma patsientidele ahvimunandite tükikesi. Rikkad ja kuulsad olid selle pehmelt öeldes veidra vananemisvastase protseduuri järele hullud. Voronoff aga teenis palju raha ja ostis endale lossi, mille juurde lasi ehitada aediku, kus kasvatas ahve ja palkas neid talitama tsirkusetreeneri.
„Voronoffi patsientidest ei saanud lõpuks midagi muud, kui vaid ajaloonali. Voronoff jäi ise ajapikku vanaks ja kortsu, just nagu jääme ka meie – kui mitte teadus ei suuda enne paremat lahendust leida,“ tõdeb Brendborg, mainides, et tema raamat räägibki sellest, et surra noorelt nii hilja kui võimalik ja kuidas saaksime elada tervena nii pika elu kui võimalik.
„Ma luban, et sul ei ole vaja õmmelda mingisugust nääret oma kubeme külge ja sa ei pea ka inimesi õgivate roomajate keskel kümblema, aga paras teekond saab sellest ometi,“ lubab Brendborg, pöördudes lugeja poole sina-vormis.
Ääretult sümpaatne ongi noore andeka teadlase raamatut lugedes tema inimlik ja lihtne keel. Seigeldes näiteks DNA-rägastikes ja pikaealisuse geeni otsinguil, teeb Brendborg puust ja punaselt selgeks, kuidas vaatamata pärilikkusest tingitud faktoritele võib noorelt suremist vältida oma eluviise korrigeerides ja elada väga vanaks.
„Selle raamatu eesmärk ei ole siiski, et me kõik oleksime surematud. Eesmärk on esitleda lihtsalt uusimat teaduslikku teadmist, mis võiks aidata sinul jääda nooreks ja reipaks nii kaua kui võimalik. Oma teekonnal käime läbi igast ilmanurgast ning liigume ajas edasi ja tagasi. Ja kui me oma teekonna lõppu jõuame, jäävad meile parimad nõuanded pika ja terve elu elamiseks. Ning tubli annus skepsist,“ märgib Brendborg.
Praegusel hilissügisesel hingedeajal, mil valitseb kaamos ja pimedus, mõeldakse sageli igavikuliste teemade üle ja käiakse kalmistutel lähedaste haudadel. Julgen arvata, et Brendborgi teosest võiksid ehk lohutust leida ka need, kelle kallid lähedased on siit ilmast lahkunud. Vahet pole, kas väga vanaks elanuna või saatuse tahtel liiga noorena. Surm ja lein käivad ikka käsikäes, kuid mõistmaks elu kaduvust ja paratamatust, tasub ehk süüdata aknal küünal ja kasutada hingehoidjana head raamatut.
Nicklas Brendborgi „Meduusid vananevad tagurpidi“ on suurepärane tasuta teraapia neile, keda hirmutab vananemine ja surm ning kes ei suuda sellega leppida. Nimetaksin Brendborgi teost ka hea tuju raamatuks, mis sisendab optimismi, et kõike siin ilmas ei maksa võtta liiga traagiliselt. Sest iga lõpp võib olla ka millegi uue algus.
Ülle Kask
Foto: pixabay.com
