Lustiga tehtud lapsikuvõitu märul

„Palgamõrvari naise ihukaitsja“ on järg 2017. aastal linastunud filmile „Palgamõrvari ihukaitsja“. Uus osa on veidike kehvem kui esimene, kuid siiski mitte päris kõnts ja sobib väga hästi pikale palavale jaanipäevanädale punkti panemiseks.

Margit Adorf

Filmi režissöör Patrick Hughes on Austraalia päritolu mees, kes on veel üsna oma karjääri alguses. Tema kontolt leiab neli täispikka märulifilmi, mis kõik on olnud mõõdukalt edukad.

Ka „Palgamõrvari ihukaitsja“ on tema käe all valminud, kui te seda näinud ei ole, siis soovitan sellegi ära vaadata, 2017. aasta film on TV3 eetris esmaspäeval, 28. juunil. Täiesti vabalt võib enne ära vaadata uuema linaloo (Rakvere kinos on seanss pühapäeval) ja alles hiljem vanema, võibolla ongi niipidi parem.

„Palgamõrvari naise ihukaitsja“ on saanud kriitikute poolt väga vastuolulise vastuvõtu – osad kiruvad maapõhja, teised kiidavad isegi sel määral, et ütlevad, et järg on parem kui esimene osa. Mina oma mätta otsast leian, et järg on kübeke kehvem, aga omas žanris igal juhul naerutav.

Minu meelest on see film nunnu ja siiras, tehtud lapseliku rõõmu ja lustiga. Mulle tundub, et asjaosalistel endil on seda tehes olnud väga lõbus ja eks kogu peategelaste ansambel ka näitlejate vallas on kõik sellised, kes on varemgi klouni teinud. See ongi niisugune veiderdav komöödia algusest lõpuni, mitte surmtõsine paugutamine.

Arvan, et peab ikka sügavas depressioonis olema, kui selle filmi ajal üldse mitte ühegi nalja peale ei naera. Vähemalt muhelema peaks ikka võtma ja kokkuvõttes on see tore heatujufilm, kus on märulistseene, pisut nabaaluseid nalju, kurbnaljakaid suhtenalju ja lihtsalt situatsioonikoomikat. Kui järele mõelda, siis päris korralik kompott.

Täiesti rahulikult võib lasta ka teismelised filmi vaatama, sest midagi nilbet, roppu või väga võigast ekraanil ei toimu. Jah, paugutatakse, mõned asjad lendavad plahvatades õhku, verd pritsib ka parasjagu, aga see kõik käib kiiresti ja möödaminnes ning on tõesti süütult naljakas, kuni te maailmavaluliselt sellesse sisusse süüvida ei ürita, mis aga oleks märulikomöödia puhul täiesti kohatu.

Lühidalt – see on hoogne, meeldivalt ajuvaba, veiderdav meelelahutus, mis süžeeliselt küll mingeid üllatusi ei paku, kuid niisama lõõgastumiseks sobib väga hästi. See on nn „pohmellifilm“, film, mida vaatad siis, kui oled väsinud ja muud ei jaksa. Vaat siis selline märul mõjub nagu janusele värske kaevuvesi.

Peategelaste ansamblis on ainult kuulsad ja väga kuulsad näitlejad: Ryan Reynolds (ihukaitsja), Salma Hayek (palgamõrvari naine), Samuel L. Jackson (palgamõrvar), Antonio Banderas (pahalane, kes tahab Euroopa hävitada), Morgan Freeman (kuri kasuisa).

Filmi alguses saab selgeks, et mingi hull Kreeka magnaat peab plaani ülejäänud Euroopa hävitada, et Kreeka saaks õitsele tõusta. Samal ajal on ahastuses ihukaitsja maadlemas isiklike probleemidega – tal on litsents ära võetud ja see on ta viinud musta masendusse. Psühholoog soovitab tal vana eluga lõpu teha.

Samal ajal aga on palgamõrvar pantvangi võetud ja tema naine lõpetab ihukaitsja puhkuse, rebides ta kaasa oma abikaasat päästma. Muuhulgas tuleb kolmikul päästa ka Euroopa, kuigi ega nad sellest esialgu eriti vaimustuses ei ole. Üle kivide ja kändude, tähendab, läbi rusude ja laibahunnikute, jõuab seltskond võiduka finaalini. Kõik on õnnelikud, niivõrd-kuivõrd. Publik saab märulit ja nalja küll kogu raha eest.

Esimeses osas näeb samasugust peategelaste punti, samade näitlejatega, Hayek on selles filmis küll vaid episoodiline tegelane, teises osas on tal juba kandev roll. Igal juhul on esimene osa sama lollide (meeldivalt lollide) naljadega, kuid kröömike tõsisema alatooniga, meenutab veidike alatoonilt „Die hardi“, kuid ei ürita seda otseselt kopeerida. Märulisõpradel tasub igatahes vaadata.

Palgamõrvar (Samuel L. Jackson) ja ihukaitsja (Ryan Reynolds) peavad vastu tahtmist Euroopat päästma. Foto: Pressimaterjalid