Maaelufestival pakkus põnevaid elamusi

 2. juunil toimus Rakvere vallas Sõmerul juba kuuendat korda Maaelufestival, mida muuhulgas rikastasid maamuuseumid.

Ülle Kask

Esimesel kolmel aastatel kandis üritus Lambafestivali nime. Ka sel korral eksponeeriti lambaid „igas olekus”. Põnevust pakkus uttede pügamine meistrite käte vahel. Lapsed aga lustisid tallekestele pai tehes, sest mitte iga päev ei näe päikese käes pikutavat voonakest.

Aiandushuvilistele pakkus rõõmu roheuulits, kust keegi naljalt ilma mõnd istikut, puud või põõsast ostmata mööda ei läinud. Toidutänaval aga võis juba head-paremat maitstes kõhu täis süüa, sest lahked müüjad määrisid mett mokale ja kostitasid grillitud kitsejuustu, rukkileiva, värske hapukurgi ja maasikatega, mis oli kõik ehtne ja eestimaine.

Maamuuseumid elavdasid festivali

Maaelufestivalil pakkus avastamisrõõmu ja laiendas silmaringi maamuuseumite plats. Kandlemeister Heino Jägeri osavate näppude vahel kõlas imeline muusika, mis kutsus muuseumidega tutvust sobitama ja huvitavaid väljapanekuid uudistama.

Imaveres asuva SA Eesti Piimandusmuuseumi juht Anneli Siimussaar selgitas, et nad on Maaelufestivalil esimest korda. „Tahtsime väga tulla, sest mitu aastat on meid siia oodatud. Kuid täpselt samal päeval on meil toimunud piimapäev. Tänavu aga otsustasime, et peame selle 1. juunil, rahvusvahelisel piimapäeval ära.”

Piimandusmuuseumi giid-pedagoog, kes palus end Piima-Tiinaks kutsuda, rääkis, et tema viib läbi giidituuri ja korraldab töötubasid. „Muuseumis hakkab kõik tootmisest pihta, alates sellest, mis juhtus siis, kui inimene pani vanasti suure mannergu piimapukile ja kuidas sealt piimaautoga meiereisse sõideti.”

Anneli Siimussaar lisas, et kui soovitakse töötubadest osa võtta, tuleb grupp eelnevalt registreerida, kuna suvel käib neil palju rahvast. „Tore, et ka siin, Sõmerul, on neid inimesi, kes ei ole meie juures veel käinud, nii et avastamisrõõmu jätkub,” kutsus ta Piimandusmuuseumisse külla. Lahked perenaised pakkusid uudistajatele vana võimasinaga valmistatud võid, selle kõrvale leiba ning petipiima.

Laiuse Õlemuuseumit Jõgevamaal tutvustas Leina Kreek, kes rääkis, et nemad teevad käsitööna õlgehistööd. Seetõttu on ka muuseumil nagu heal lapsel mitu nime – Käsitöökoda Kuldne Õlg.

„Ise korjame õled kohalikelt rukkipõldudelt. Enne käivad käsitöölised põllul ja katsuvad, kas õled on valmis, alles siis lähevad korjama. Nemad teavad õiget küpsusastet. Loomulikult on korjamiseks kohaliku põllumajandusühistuga kokku lepitud,” selgitas Kreek.

Muuseumis on püsinäitus õlest ja kasetohust valmistatud esemetest ning külastajad saavad kohapeal meeneid kaasa osta. Kreek oli muuseumikogudest võtnud kaasa õlest seinapilte, temaatilisi õlelilli kingiks emale, käevõrusid, väikseid prosse.

„Käbist kõrvarõngaid on erinevaid variante,” ütles ta. „Käbi-kujuline õlest tehtud pisike nikerdus on meil viimasel ajal olnud kuum kaup.” Uhke korv aga oli kaasa võetud kui näidiseksemplar, mis valmistati kingituseks ühele naistraktoristile.

Porkuni Paemuuseumit tutvustas noormees, kes mängis paekivist pilliga. „Ma olen hooajaline töötaja ja paeasjandus huvitab mind,” ütles ta. Ksülofoni meenutav instrument oli Indrek Rannametsa sõnul meisterdatud erineva kuju ja suurusega kivimitest.

Paekivist tehakse ka magneteid, mida võib panna ükskõik millisele metallpinnale kaunistuseks, ka külmkapile. Pilku püüdsid erinevad kivistised, millest enamik on noormehe sõnul kohalikust paekivist leitud. „Siin on sarvforellid ja tigusid on ka näha,” näitas ta imevigureid kivide peal.

„Meie muuseum ise asub vana linnuse väravatornis. Mööda keerdtreppe saab seina sees üles kõndida ja katusele torni vaatama minna,” märkis noormees.

Jalgrattamuuseumi atraktsioon – velotakso

Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja Valdo Prausti vanade rataste juures oli väga palju uudistajaid. Küsimuse peale, milline sõiduriist kollektsioonis kõige vanem on, vastas mees, et kui rääkida originaalist mitte koopiast, siis vanim on ämblik-tüüpi ratas ehk suure esirattaga ratas 1870ndate lõpust või 1880ndate algusest.

Praust on rattaid taastanud ja korjanud 35 aastat. Palju neid koos jäänustega kokku on, ta ei teagi, aga tuhatkond kindlasti. „Kui sihikindlalt otsida, tuleb ikka aeg-ajalt vanu rattaid välja,” ütles ta.

„Kõik, kes vanade asjade ja vana tehnikaga tegelevad, tunnevad üksteist ja eks niimoodi need asjad kogunevad. Mõni tegeleb traktoritega, mõni veoautodega, mõni rongidega, mõni lennukitega. Järva-Jaanis asuvad suuremad sõidukid ja maatehnika varjupaik. Meie spetsiifika on jalgrattad ja oleme püüdnud teha süstemaatilise ülevaate nendest sõidukitest, mis on Eesti teedel kunagi liikunud,” selgitas Praust.

„Need neli täiskasvanu ratast ja lasteratast,” osutas Praust posti najal seisvate kaherattaliste suunas, „on olnud Eesti teedel tüüpilised 1920-30ndatel aastatel. Praegu on nad muidugi tükk ajalugu,” tutvustas ta kaasasolevat.

„Need asjad on lihtsalt atraktsioonid,” juhtis Valdo Praust tähelepanu suurele tõlla moodi sõidukile, millega üks isa kahe pisipojaga platsil ringi vuras. „See on tegelikult 1990. aasta Hiina rikša, mis on ka Eestis velotaksot sõitnud, aga sügavamat ajalugu Eesti jaoks sel pole. Võtsime kaasa, et rahval lõbus oleks,“ jätkas ta.

„Meie põhieesmärk on ikka näidata sõidukeid sellistena, nagu need omal ajal olid. Kuigi meil on eramuuseum, püüame olla ikka klassikaline teemamuuseum. Asume vanas Väätsa vallamajas, mille seitsmes saalis on eksponeeritud 120 ratast.”

 

„Sellises kuues toimus Maaelufestival viimast korda, järgmine kord on juba täitsa uued tegemised,” ütles korraldustoimkonna juht ja Rakvere valla keskkonnaspetsialist Maia Simkin. „Loomulikult ei kao Maaelufestival kuhugi, aga mida uut järgmisel aastal tuleb, on hetkel veel vara rääkida.”

Tänavust üritust pidas Simkin aga kordaläinuks: „Meil on aastatega väljakujunenud suurepärane meeskond, mis koosneb vallavalitsuse inimestest, põllumeestest, loomapidajatest ja Saundlandi helitehnikutest. Samas on väga hea koostöö mitmete asutustega nagu Politsei- ja Piirivalveamet, Lääne-Viru Jäätmekeskus, Ramirent, Kemmerling ja paljud teised, kes teavad täpselt meie soove, ning pikemaid kauplemisi polegi vaja, kõik läheb lennates. Firmad, kes lastele erinevaid lõbustusi pakkusid, nagu näiteks Viru Batuudid, Minifarm, Piira tallid, ponimees Tarmo Tähemaa Viljandimaalt, Airjump, teavad juba täpselt, kuhu ja millal minna ja kui kaua olla. Ei pea kedagi lükkama-tõukama. Usun, et lastel oli lustimist küllaga. Eriti tahaks esile tõsta Lääne-Virumaa Põllumeeste Liitu ning eraldi veel Arkna ja Rägavere mõisa ning Mäehansu talu Haljala vallast. Ilma nendeta seda üritust poleks olemas. Ja loomulikult veel meie müüjad ja toidupakkujad – korrektsed, viisakad, rõõmsameelsed. Sel aastal rikastasid üritust maamuuseumid, Rakvere valla noortekeskuste töötoad ning Malle Kaarmanni paberitöötuba.“

Eesti Piimandusmuuseumi juht Anneli Siimussaar ja giid Piima-Tiina.

Maaelufestivalil olid laste lemmikloomad lambad.

Fotod: Ülle Kask