Maagiliste jaanipühade kombeid ja uskumusi
Käes on imeliste valgete öödega jaaniaeg. Eesti rahvakalendris on nende iidsete pühade keskne element jaanituli, millel olevat sümboolne seos suvise pööripäeva ja päikese kõrgseisuga. Tänavu tuleb tuleohtliku aja tõttu lõkke tegemisse suhtuda ettevaatusega ning jälgida päästeameti soovitusi (kuigi piirkonniti on viimased päevad juba ka vihmasadu toonud). Küll aga võime põgusalt tutvuda selle põlise tavaga seotud uskumustega.
Vanad eestlased pidasid tuld pühaks ja keelasid selle ääres vanduda ning riielda, tulle ei tohtinud sülitada ega sodi visata. Tule ääres soojendati ennast, söödi, lauldi, mängiti pilli ja kiiguti kiikedel. Kindlasti pidi igaüks tulle viskamiseks võtma jaanitulele minnes kaasa kasvõi ühe oksarao. Loodeti, et nii talitades tuleb eelolev poolaasta parem.
Jaanituli, ka selle suits ja tuhk sümboliseeris kõigest halvast ning kurjadest jõududest vabanemist. Lõkkel usuti olevat maagiline, puhastav ja tervendav vägi. Üle lõkke hüppamise ajaks lisati tulle tooreid lepalehti, et kasulikku paksu suitsu saada. Jaanitule kaitsvat ja tervistavat mõju arvati ulatuvat nii kaugele, kui kaugele ulatus tulekuma.
Jaanilaupäeval enam tööd ei tehtud, vaid koristati hoolikalt toad, kambritesse ja voodite ümber paigutati kaseoksad. Kaskedega kaunistati väravad, kiiged ning kaevud, neid torgati ka majaräästasse.
Jaanilaupäeval köeti sauna ja viheldi värskete vihtadega. Rahvaluule koguja Matthias Johann Eisen (1857–1934) on üles tähendanud, et „jaanipäeva õhtul kogusivad naised ja tüdrukud lillekesi ja sidusid kaseokstest vihtu. Nende arvates pidi sarnase vihaga vihtumine tervisele väga kasulik olema. Emad vihelnud tütreid rebasesabaga, et nad rutemini saaksid mehele. Lilled pandud talveks paigale ning antud siis lehmadele. Kui neil midagi viga olnud, see pidanud kindlasti aitama. Jaaniõhtul otsivad tütarlapsed lilla ja toovad neid koju. Kelle lill nupud öösi lahti lööb, saab õnnelikuks. Jaaniõhtul toodud õisi pandi ka lauluraamatu vahele. Jaaniõhtuti tegid tüdrukud ka pärga ja viskasid pärja õunapuu otsa. Jäi pärg kohe õunapuu okstele, sai tüdruk sel aastal mehele.“ (Reet Hiiemäe, Mare Kõiva. „Maarjahein ja imevesi. Pärimuslikud naiste rituaalid Eestis.” Postimehe Kirjastus OÜ. 2022.)
Jaanipäeval käidi kalmistul, korrastati hauad ja peeti surnuaiapüha. Esivanematelt küsiti nõu ning kurdeti muresid. Kadunukesi kostitati söögi ja joogiga. Ülejääke koju viia ei tohtinud.
Pärimuse järgi seostub ainult jaaniööga sõnajalaõie otsimine. Leidjale pidi see tooma õnne ja rikkust ning kõikide lindude, loomade ja inimeste keelest arusaamise. Noored neiud võisid ööseks sõnajalgu koju tuua ja kui need öö jooksul õide puhkevad, ennustab see peatset meheleminekut.
Jaanitulelt koju minnes korjasid noored üheksat liiki lilli, punusid neist pärja ja panid selle alles teede ristumiskohal enestele pähe. Peale seda ei tohtinud enam tagasi vaadata ega mitte kellegagi kõneleda. Kodus pandi pärg padja alla ja loodeti, et unes nähakse oma tulevast abikaasat.
Jaanilaupäeva õhtune ja öine allikaveega pesemine või suplemine pidi ilusaks ja terveks tegema. Jaanipäevane suplemine oli aga kardetav, sest siis võis vees rohkelt näkke ringi liikuda. Tähtsaks peeti jaaniöö kastet, mida koguti, et hiljem haavu, põletusi ja ohatisi ravitseda. Kastes jooksmine tervendas haigeid jalgu, püherdamine aga aitas lahti saada sügelistest.
Eestis seostatakse jaaniööga ka looduses suviti elutsevaid jaaniusse. Jaanimardikate (lampyris nocticula) emasloomad kiirgavad rohekat valgust, bioluminestsentsi, et isaseid ligi meelitada. Kes ussi koju viis, sai õnnelikuks. Jaaniussi ei tohtinud tappa, siis võis karta tulekahju.
Jaaniööl pidid ka nõiad pidu pidama ning nõiduse alla sattunud inimesel ei olevat enam lootust sellest vabaneda. Kõige sagedasem nõidus olevat libahundiks moondumine. Jaaniööl ei tohtinud ka magama jääda, muidu pidavat kuri jõud varanduse kallale kippuma. Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud materjalides on mitmeid näiteid, kuidas jaaniöine musta maagiaga tegelemine olevat ohtlik ning pigem tasuks seda vältida, kuna nõidujat ennast võivad sel ööl hädad tabada. Näiteks ei tohtivat kratti teha, muidu võis selle valmistaja haigestuda, surra ning hinge kuradile kaotada. Arvati, et jaaniööl ei tohi võtta võõrast vara või muul moel teistele inimstele sihilikult kurja teha ja pahandusi põhjustada. Sellest keelust üleastujat tabasid hirmsad hädad.
Jaanipäev oli eriline päev peredele, kel mõni Jaani-nimeline mees majas. Jaanidel seoti silmad kinni. Välja tuli end lunastada õlle, viina või kommidega. Jaanilaupäeval käis tark peremees ümber oma põldude ning pistis iga põllunurga sisse pihlakaoksa. Siis ei saanud põllule enam midagi kurja juhtuda.
Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist, mil tähistatakse Ristija Johannese sünnipäeva, kes sündis pool aastat varem kui Jeesus. Nende emad, Maarja ja Elisabet olid sugulased. Johannes kuulutas rahvahulkadele Messia tulekut ja manitses inimesi: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ Johannes ristis Jordani jões teiste hulgas ka Kristuse, kelle ta tundis ära, kui nägi Püha Vaimu tuvina Jeesuse peale laskumas. Johannes mõistis hukka kuningas Herodese ebamoraalse abielu oma nõo Herodiasega, kes koos tütar Salomega hakkas Johannesele kättemaksu hauduma. Salome tantsust võlutud Herodes lubas neiul paluda temalt ükskõik mida ja Salome soovis kandikul Johannese pead.
Eestis langevad jaanipäeva pidustused alates 1919. aastast kokku 23. juuni võidupühaga, mil Vabadussõjas saavutati Võnnu lahingus võit Saksa Landeswehri üle.
Ülle Kask
Foto: Pixabay
