Maailmaklassi kino teleri vahendusel
8. aprillil näitab ETV2 Pedro Almodóvari värsket filmi „Valu ja hiilgus“ (Dolor y gloria, 2019).
Margit Adorf
Pedro Almodóvari kohta elav klassik öelda ei ole mingi liialdus. Ta on hispaania filmirežissöör ja stsenarist, kõigile oma filmidele on ta ise stsenaariumi kirjutanud ja režissöörina üles filminud. Läbi oma loometee on ta tihedalt koostööd teinud filminäitlejate Antonio Banderase ja Penelope Cruziga, kes ka seekord linateoses üles astuvad. Banderas on näidelnud kaheksas ja Cruz kuues Almodóvari filmis.
Kokku on režissöör vändanud 39 filmi, millest lõviosa on leidnud suurt tunnustust. Almodóvar on pälvinud ühe Oscari (Hable con ella, 2003) ja 156 erinevat filmiauhinda.
„Valu ja hiilgus“ oli eelmisel aastal samuti Oscari nominatsioonide seas, kuid jäi seekord võidust ilma. Küll aga nimetasid Poola filmikriitikud selle möödunud aasta parimaks välismaiseks filmiks, Antonio Banderas noppis siinse rolliga Cannes’ filmifestivalil parima meesnäitleja tiitli ning samal festivalil pärjati parimaks ka linateosele Alberto Iglesiase poolt loodud muusika. Hispaania kohalike filmiauhindade jagamisel noppis see linalugu preemiad viies kategoorias ja kõiki ülejäänud nominatsioone ning festivalipreemiaid ei jõua üles lugeda. Mainin küll veel seda, et ka Euroopa filmiauhindadel võitis selle filmirolli eest parima näitleja preemia Antonio Banderas, lisaks nimetati parimaks filmi kunstnik Antxón Gómez.
Kõik need tiitlid ja nominatsioonid ei ole ilmaasjata, sest film on tõesti hingepugev, mõtlemapanev, südamlik, kaunis, liigutav. Eelmise aasta suvel jooksis see mõnda aega ka meie kinodes, kuid eks suvi ole niisugune aeg, kui kinosid väisatakse vähem ja nüüd ongi hea aeg kaotatu tasa teha. Kui aga olete filmi juba korra näinud, siis ma usun küll, et soovite seda veel kord vaadata.
Minu arust on osad filmid kohe eriti sellised, mida tasub soovitada neile inimestele, kes muidu kinokunstist suurt lugu ei pea ja eelistavad kinole teatrit. „Valu ja hiilgus“ kuulub kindlasti just niisuguste filmide sekka, mis peaks meeldima neile, kes muidu kinost kaarega mööda käivad ja selle asemel eelistavad kas teatrit või siis hoopis armastavad niisama raamatut lugeda.
Film kulgeb üsna aeglases, kuid kindlas tempos. Peategelaseks on vananev filmirežissöör Salvador Mallo (Antonio Banderas), kes võitleb kehva tervisega ja vaevleb loomekriisis. Viimasel ajal on talle hakanud üha enam kangastuma mälestused lapsepõlvest, mälestused emast. Üks tema varasem film, mis on vändatud 32 aastat tagasi, restaureeritakse. Mallo on kutsutud taasesilinastusele koos tolles filmis näidelnud Alberto Crespoga (Asier Etxeandia), kellega Mallo polegi pärast toda filmi enam suhelnud, sest ta ei olnud näitleja toonase tööga üldse rahul.
Nüüd aga on palju vett merre voolanud ja Salvador Mallo mõtestab tasapisi, kuid üsna kindlal sammul oma möödunud elu ümber. Ta ei tee seda sihilikult ja vabatahtlikult, asjad justkui kulgevad tema ümber ja langevad kokku.
Alberto veenab meest, et too peaks talle andma teatris ette kandmiseks ühe oma teksti. Selle kaudu jõuab režissöörini tema tõeline elu armastus, mineviku vari korraks vilksatamas. Juhuse kaudu leiab ta ühe veel sügavama minevikumälestuse, mis raputab ta välja loomekriisist ja ta hakkab uuesti kirjutama ning filmima.
Filmis vääriksid preemiat kõik näitlejad, eriti tasub esile tõsta Banderase kõrval üles astuvat Asier Etxeandiat, kes kannab teatris ette pika Mallo autobiograafilise monoloogi. Kunstnikutöö ei jää samuti kindlasti märkamata, siin on palju puhtaid toone ja sügavaid värve meeldivas tasakaalus. Kõike varjutab kerge unenäolisus ja omamoodi rahu, praeguse aja sündmused ja meenutused vahelduvad omavahel sujuvalt ja põimuvad veatult ühtseks tervikuks.
Mida peaks hoiatama? Loo peategelane on homoseksuaalne ja filmis näidatakse ühte meestevahelist suudlust. Kui see teid väga ehmatab ja eemale peletab, siis jätke linateos vaatamata. Aga olgu öeldud, et film ei ole siiski mingi seksuaalvähemuste teemasid analüüsiv teos, elu ja armastus on siin universaalsed ning fookus ei ole sugugi mingil omavahelisel suhtel, vaid peateemaks on endaga leppimine, edasi liikumine, vabaks laskmine.
Filmi ei tasu kindlasti võtta kui Almodóvari enda täisautobiograafilist teost, kuid režissöör on tunnistanud, et see on tema senistest filmidest kõige „temalähedasem“. Siiski on autor rõhutanud seda, et tegemist ei ole üks-ühele autobiograafilise looga. Peamised liinid on seotud tema enda või talle lähedase inimese eluga, mälestusi leidub tema perelt ja sõpradelt. Aga vaadake ja veenduge ise.
P.S. Tuleval nädalal soovitan veel 3. aprillil Kanal2 eetris tele-esilinastuvat komöödiafilmi „Kes on su issi?“ ja 6. aprillil TV3 kanalil linastuvat märulit „Lucy“.
Peaosas astub üles Antonio Banderas. Foto: pressimaterjalid
