Mädapea mõisas oldi pojengide lummuses

Eelmisel nädalavahetusel peeti Rakvere vallas Mädapea mõisas pojengipäevi ja esitleti ka uut raamatut „Moodsad Itoh-pojengid“. „Tavaliselt on pojengipäev siis, kui õitseb „mass“ ja vanad lõhnavad prantsuse pojengid. Tänavu on kevad kaks nädalat hilisem ning oli erakordne võimalus näha varaseid hübriide, mida muidu ei näe,“ rääkis Mädapea mõisa perenaine Marika Vartla.

Katrin Uuspõld

Nii nagu varasematel aastatel, said ka tänavu külastajad pojenginäitusel hääletada oma lemmikute poolt. Tänavu tunnistati kõige ilusamaks pojengiks 251 häälega rohtne hübriid ´Pastelegance´, järgnesid ´Walter Mains´ ja ´Lemon Chiffon´, (mõlemal 213 häält).

„´Pastelegance´ on imeline aprikoositooni õitega pojeng. ´Lemon Chiffon´ on eriline sidrunitooniga kollase õiega. ´Walter Mains´ on suure tumepunase jaapani tüüpi õiega, tegemist on vana sordiga, mis avaldab alati muljet,“ iseloomustas Marika Vartla publikule enim silma jäänud sorte.

Värskelt ilmus Marika Vartla sulest raamat „Moodsad Itoh-pojengid“, mida ka pojengipäeval esitleti. „Kollane Itoh-pojeng ´Bartzella` jõudis esimesena rahva hulka. Aga on ka teisi kollaseid sorte ning palju rohkem värve. Kuna see pojengiteema läks nii segaseks ja oli vaja pojengimaailma avada, siis sai ka raamat tehtud,“ rääkis Marika Vartla.

Kollektsioonaia perenaine selgitas, et Itoh-pojengid on praegu kõige noorem pojengirühm. Raamat on mõeldud rohkem nendele, kes alustavad pojengimaailmaga tutvumisega,. „Hea on pojengidega tutvust teha tagant ettepoole, kuna pojengimaailm on väga vana, on väga raske alguses aru saada, mis on miljoneid aastaid selle taimega maailmas toimunud, lihtsam on alustada rühmast, mis on noorem kui sada aastat,“ soovitas Vartla.

Ta selgitas, et Itoh-pojengirühm on saadud rohtse ja puispojengi ristamisel. „Sellega ei tulnud toime isegi loodus, aga jaapani aiandushuviline, kollektsionäär ja teadlane Toichi Itoh hakkas seda unistustust pärast teist maailmasõda teoks tegema ning pärast mitmeid katseid see õnnestus, kuigi ta ise ei jõudnud õisi näha, sest suri kahjuks enne. Esimesed neli Itoh-pojengi olid kollased, sest eesmärk oli saada kollaseid täidisõielisi pojenge – looduses oli vaid ühekordne kollane olemas. Sealt hakati edasi aretama Itoh-pojenge Ameerikas, andes jaapani aretaja Itohi auks ka rühmale tema nime,“ rääkis Vartla ajaloost.

Nüüd on olemas erivärvilisi Itoheid: kollaseid, valgeid, roosasid, oranžikaid. „Õied on enamasti sellised, mis muudavad õitsedes oma tooni, iga päev on uus ilme. Nad on saanud mõlemalt vanemalt kõige paremad omadused – parimad rohtse pojengi ning puispojengi omadused. Nad ei karda külma, on haiguskindlad, neil on väga dekoratiivsed lehed, mida ta ise sügisel langetab, osad neist võtavad kauni sügisvärvi, neid ei ole vaja siduda, õitsevad rikkalikult, lõhnavad. See on laisa inimese pojeng,“ kirjeldas Marika Vartla.

Mis puutub pojengidega ümber käimisse, siis ütleb Vartla, et pojengid kasvavad ka ilma omanikuta. „Aga kui omanik on olemas ja alustab nende kasvatamist, peab ta teadma, et pojeng on päikeselill, tahab kasvada jalad kuivas ehk ei taha olla veesoone peal ega augus, teda ei tohi istutada rohkem mulla alla kui kolm kuni viis sentimeetrit ülemisest pungast,“ õpetas Mädapea mõisa perenaine.

Ümberistutamist ühest kohast teise tehakse tema sõnul ainult sügisel. „Tal on oma elutsükkel, puutuda ei tohiks enne kui maapealne elu on talveks lõppenud. Siis tuleks ta välja kaevata, paljundada ja paika istutada,“ juhendas Vartla. „Kuna ta on kahe erineva liigi ristand, siis ei tohiks teda nagu rohtset pojengi sügisel maha lõigata, sest osadel sortidel tulevad uued pungad ka varre küljest, mitte mulla alt. Pigem jätta ca 15 sentimeetrit kevadeni lõikamata ja vaadata, mis juhtub.“

Itohi sorte on tema sõnul maailmas aretatud paarisaja ringis, Euroopas on neid üle saja, Mädapea mõisa kollektsioonaias alla saja. „Peamised aretajad on ameeriklased. Kõige põnevam raamatu koostamise juures oli võtta ühendust erinevate aretajate, kasvatajate, kollektsioonaedade omanikega, ma sain niivõrd hea tagasiside, üle maailma saadeti fotosid ja need rõõmustavad väga, sest sellisel teemal raamatut ei ole maailmas veel välja antud,“ rääkis Marika Vartla.