Maire Valtin: iga kolmas suutäis on meie toidulaual tänu mesilastele
Aasta mesiniku tiitlit kandev Maire Valtin peab koos abikaasa Igori ja poja Martiniga Vinni vallas perefirmat Artocarpus, mis tegeleb meesegude valmistamise ja mesilasemade kasvatamisega.
Liisi Kanna
Maire Valtin kolis koos perega maale elama 40 aastat tagasi. Enne mesindusega tegelema hakkamist jõudis agronoomi haridusega naine pidada hulganisti muid ameteid ning teha suuri kannapöördeid.
- aastal jõudis aga kätte pöördepunkt, kust alates on mesiniku teed sammutud. „Ühel ilusal hommikul vaatasime, et mesilassülem ripub õues puu küljes. Ja üle päeva tuli muudkui uusi sülemeid.“
Igas asjas esirinnas
Esimese hooga ei osanud Valtinid mesilastega miskit peale hakata, kuid küsiti nõu ja sätiti mesilinnud tarudesse. „Oli soe aasta, mesilased muudkui ehitasid kärjepõhjasid. Nende- samade sülemite pealt saime esimesel aastal 30 kilo mett sülemi kohta. Ja siis mõtlesimegi, et see on ju ka elukutse.“
Maire Valtin uskus, et kuna tema ei osanud seda ametit endale leida, siis tulid mesilased ise ja näitasid teed. „Ma olen ikka kasutanud väljendit, et kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis tuleb mägi Muhamedi juurde,“ sõnas mesinik.
Esimese kolme aastaga kasvatati perede arv sajani, hiljem üle kahesaja. Praeguseks keskendutakse iga pere pealt maksimaalse tootlikkuse saavutamisele, mitte perede arvu tõstmisele.
Oma tegemistes on naine püüdnud alati olla edumeelne ja igas asjas esirinnas. „Hakkasime kohe alguses ise mesilasemasid kasvatama, see on mesinikule väga oluline oskus. Uuenduslik oli ka see, et võtsime kasutusele korpustarud – kümneraamilised karbikesed, mida on kerge tassida.“
Valtinite ettevõtte Artocarpuse firmamärgiks olevad meesegud olid samuti esimesed omalaadsed Eestis. „Alguses rahvas vaatas nagu imeasja, et nüüd on mee ära solkinud. Teised mesinikud ka mõtlesid, et tohoh tonti, kuidas meega nii võib teha,“ kirjeldas perenaine toonaseid reaktsioone.
Nüüdseks valmistavad meest segusid teisedki, kuid Valtinid on taas kord sammu võrra ette läinud. „Me panime oma mee tuubidesse. Eestis ei tee keegi teine tuubimett.“
Tänaseks on ettevõttel meemajas olemas nii purkidesse kui tuubidesse pakendamise seadmed. „Saame pakendustöid teha ka teistele. Kui tuleb väga halb meeaasta, siis saame midagi muud pakendada.“
Mesilased on hädavajalikud
Mesilasi peab Maire Valtin väga erilisteks ning nendega toimetamist vahvaks. „Ma võin kasvõi kogu päevaks unustada ennast neid vaatama. Kui muid tegemisi ei oleks, siis istuksin päev läbi mesilas,“ mõtiskles ta. „Teed taru lahti ja vaatad, neil on seal sees oma kord. Kevadel ma juba ootan, millal mesilased oma nina välja pistavad. Vaatan, kuidas nad arenevad ja kuidas neil lapsukesed ilmale tulevad,“ rääkis mesinik õhinaga.
Mee tootmise teeb nauditavaks ka see, et mesi ise on niivõrd kasulik. „Mesilased külastavad tohutult paljusid õisi ja Eestimaal on hulganisti ravimtaimi. Taimede tervendav toime sisaldub nektaris ning sedakaudu jõuavad kasulikud ained mee sisse. Lisaks valmistavad mesilinnud suira, mis on eriti tervislik. Mainimata ei saa jätta ka taruvaiku – looduslikku antibiootikumi.“
Mesilased ei ole tema sõnul mitte üksnes kasulikud, vaid lausa hädavajalikud. „Kui neid pisikesi linnukesi enam ei oleks, siis sureks kõik putuktolmlejad taimed välja. Iga kolmas suutäis meie toidulaual on tänu mesilastele. Nemad tolmeldavad meie õunapuid, marjapõõsaid ja põllukultuure,“ rõhutas Valtin.
Agressiivses põllumajanduspiirkonnas ei saa tema sõnul aga pestitsiidide tõttu mesilasi pidada. „Palju on selliseid mürke, millel on küll peal, et need on putuktolmeldajatele kahjutud, aga tegelikult palju mesilasi sureb ikkagi ära. Ma ei tea, kas need on halvasti kontrollitud või kuidas mürke tootvad ettevõtted need tootmisesse on surunud.“
Mesinik leiab, et raha mängib maailmas liiga suurt rolli. Toiduaineid tuleks rohkem kontrollida ja uurida, kui palju leidub neis pestitsiidide laguprodukte. „Üks vana indiaani- pealik ütles kunagi, et kui on mürgitatud viimane jõgi, raiutud viimane puu ja söödud viimane kala, siis saab alles inimene aru, et raha ei kõlba süüa.“
Võrreldes muu maailmaga on aga Eesti veel puhas ning seetõttu oleks Valtini meelest suurepärane mõte hakata mahemaaks. „Meil oleks sellised šansid. Terve Euroopa tuleks kohale ja naudiks meie loodust ja toodangut.“
Avatud talude päev
Möödunud aastal osalesid Valtinid üle-eestilisel avatud talude päeval, et inimestele mesindust ja mesilasi tutvustada. Mesiniku sõnul saabus huvilisi üle ootuste palju, seda nii maalt kui linnast. Kohale oli tulnud ka neid, kes ise mesitarude soetamise plaani pidasid. Ka tänavu on ettevõte osalema registreeritud.
Perenaine leidis, et see on tore võimalus mesindust propageerida ja inimesi harida. „Mida rohkem inimesed endale teadvustavad, kui oluline see pisike linnuke on, seda parem. Kui mesilasi enam ei oleks, siis see tähendaks, et tasakaal keskkonnas oleks rikutud. See tooks kaasa suured muutused tervel planeedil,“ arutles Maire Valtin.
Väljatõste
Maire Valtini seitse ametit
„Tulime 40 aastat tagasi Tallinnast ära siia Vilde kolhoosi. Alguses olime Rägavere mõisas, tegime igasuguseid töid: restaureerisime hoonet, võtsime külalisi vastu, korrastasime haljastust. Hiljem läksin tööle kolhoosi aiandisse,“ kirjeldas Maire Valtin. „Samaaegselt renoveerisime vana talumaja, milles praegu elame.“
Pärast kolhoosi tegevuse lõpetamist hakati üle Eesti propageerima talude loomist. „Meil oli Lääne-Virumaal esimene talu,“ sõnas mesinik. „Võtsime vallast maad, seda oli 29 hektarit. Ostsime ruttu-ruttu neli vana traktorit ja külvasime vilja. Soetasime põrsad ja vasikad, kellest kasvatasime suured loomad.“
Valtinite perel oli mõte luua koguni suur karjalaut, kuid sellest plaanist loobuti. „Olin seitse kuud Soomes ja praktiseerisin põllumajandust, töötasin lautades ja sigalates. Jube raske oli. Kui tagasi tulin, siis ütlesin teistele, et selle asja lõpetame igatahes ära,“ meenutas perenaine.
Talundusest loobumise järel hakati hoopistükkis poodi pidama. „Meil oli kaks kauplust ja üks baar. See oli aeg, kui rahvas sai EVPsid, elu oli pidu ja pillerkaar. Aga pärast tulid suured kaubandusketid, kellega oli mõtetu konkureerida,“ kirjeldas Valtin toonaseid olusid.
Uueks ametiks õppis ta nahkehistööde tegemise ning aasta jooksul valmistas käe- ja rahakotte.
1990ndate keskel jõudis naine punkti, kus päris täpselt polnud selge, millega edasi tegeleda, siis aga saabusid Kuuse tallu mesilased.
Mesilased valisid ise Valtinite taluhoovi endale koduks. Foto: Liisi Kanna
