Manona ja Krister Paris meenutasid mitmekihilist elu Moskvas

„Moskva pole sulatusahi ega sulatuskatel, vaid kihiline nagu sibul või kastisüsteem,” iseloomustas Manona Paris Venemaa pealinna. Tema abikaasa Krister Parise sõnul toimub seal korruptsioon igal tasandil.

Ülle Kask

Kui ajakirjanikud Manona ja Krister Paris läinud reedel Lääne-Virumaa Keskraamatukokku jõudsid, oli külalistega kokkulepitud kohtumise algusest möödas pool tundi.

„Meid kutsuti rääkima Moskvast ja jäime moskvalikul moel hiljaks,” nentis Krister Paris. „Ehk po-moskovskomu: 40minutilist hilinemist peetakse seal normaalseks. Kui tavaliselt küsivad inimesed, milline on ilm, siis moskvalased uurivad, kuidas on ummikud.”

ERRi kunagine väliskorrespondent Krister Paris ja tema abikaasa Manona elasid Moskvas neli aastat ja 2013. aastal tulid sealt ära. „Kui lahkusime, oli tunne, et see on koht, kus enam elada ei taha,” lausus Manona.

Medvedevi sula ja tsaar Putin

Krister Paris jutustas, et kui Gruusias sõda lõppes, oli Venemaal sulaperiood. „Tollal oli rezhiimil pehmem pale. Loodeti, et juhtimise ja nõndanimetatud võimu vertikaali abil on võimalik Venemaad edasi viia. Vene majandus baseerub teatavasti maavarade, nafta ja gaasi väljaveol. Ajal, mil meie Moskvasse saabusime, oli Medvedevi sula. Putin ei saanud kolmandat korda presidendiks kandideerida. Venemaal julgeti sel teemal vabalt arutleda ja toimusid ümarlauad. Debatti üritati kaasata ka kriitiliselt meelestatud opositsiooni loosungiga: „Kaasame rahvast!” Üks teema oligi Putin.”

”Tsaari ei tohtinud puudutada, aga ametnikke võis kritiseerida,” lisas Manona.

„Mis praegu Venemaal on toimunud?” imestas Krister. „Kuidas selline ajupesu on suudetud ellu juurutada?”

„Moskvas elab rikkam rahvas,” väitis Manona. „Nemad leidsid, et niisugune asi enam ei lähe. Tinglik nimetus olukorrale oli valge revolutsioon. Kogu see kammajaa, mis nõuka ajal oli, kehtib edasi. Näiteks keskealised prouad, kelle käes on Venemaa moraalne pale, tulid meeleavaldustele. Minu käest küsiti, et deevuška, kas teie ei karda, kui läksin väikese lapsega välja. Ma armastan neid vene inimesi selle julguse pärast, sest nad teadsid, et niikuinii midagi ei muutu.”

Krister Paris rääkis, et mingi aeg elasid nad miitingute lainel ja algul oli probleeme filmimisega. „Iga teine kord küsiti, mida te siin filmite. NLKP hoone juures ujub välja musta murumütsiga tüüp – tavamiilitsast intelligentsem – ja käsib minema minna.”

Vene Riigiduuma oli üks väheseid kohti, kuhu ajakirjanikukaart uksi avas. „Zhirikult (Vladimir Zhirinovskilt – toim.) sai intervjuusid, ta kinkis mulle isegi parfüümi,” ütles Manona muiates. „Zhirinovski sõimas Eestit, aga oli nõus kaamerate ette astuma. Krister küsis kord Sergei Markovilt, kes sai Eestisse sissesõidukeelu, kui palju kell on. „Ma ei tea, palju teil fašistlikus Eestis kell on, aga meil on Moskva aeg,” vastas Markov.“

Nutitelefonid ja tehnoloogia areng võimaldasid kohe internetti üles panna, kui kuskil miskit toimus. „Kui Bolotnajal toimus 6. mail meeleavaldus, lõid võimud selle laiali. Pärast keerati kruvid kinni, mõni pandi vangi. Anti mõista, et enam ei tohi tänavale tulla, ” kõneles Krister.

”Opositsioon läks tagasi kööki,” lisas Manona. „Mõned inimesed aga otsivad meeleheitlikult võimalusi, kuidas Venemaalt ära kolida. Mina andsin eesti keele tunde, sest taheti isegi Eestisse elama tulla.”

Krister meenutas, et käis viimane kord Moskvas, kui toimusid Suur Isamaasõja võidu 75. aastapäeva pidustused. „Üldine pilt oli tohutu enesekindlus, et neil läheb hästi. Kui meilt küsiti, kust pärineme, ja vastasin, et Eestist, öeldi mulle, oh te vaesekesed, teil on Ameerika press, baasid sees ja koonduslaagrid. Kui teil abi vaja on, tuleme appi, öelge kõigile. Hämmastav paradoks: venelased vaesuvad, rubla langeb, aga nemad toetavad Putini kurssi.”

Moskva on kihiline nagu sibul

„Pühade ajal on inimesi linnas vähe, kõik on daatšades (tõlkes suvemaja vms – toim.). Linn on turistide päralt, ilus ja puhas,” kirjeldas Manona Paris Moskvat.

„Kõik kojamehed olid tadzhikid. Kui need koju läksid, siis linn haises. Kojameistrid tadzhikid on hinnatud tööjõud. Nad elavad väga kehvades tingimustes, näiteks hoovipealsetes garaazhides ja saavad väga väikest palka. Üks nägi välja nagu meie Andrus Ansip. Moskvas „öko-möko elustiili” ei harrastata. Buulotška pannakse kolme kilekotti, mis hiljem maha visatakse. Aga see kojamees korjas kõik prahi maast üles,” tutvustas Manona sealset kommunaalmajandust.

„Kui lumi sajab – Moskvas peaks ju vähemalt poolteist kuud lumi maas olema -, tulevad poisid rehadega ja iga lumekirme riisutakse kokku.”

Pariste abielupaari kõige mõttetum investeering oligi tollal lapsele kelgu ostmine.

„Tšehhovi-aegne pilt kehtib tänaseni,” väitis Krister. „Nõndanimetatud gastarbaiterid ehk tulnukad koristavad Moskvat. Paljud tadzhikid läksid peale majanduskriisi koju tagasi, aga koristajad on alles. Moskvas on umbes üks miljon sellist tööjõudu. Elanikke aga 12 miljonit. Gastarbaiterid tekitasid ka pahameelt. Näiteks Zhirinovski tahtis nende pärast riigipiirid kinni panna.”

„Moskva pole sulatuskatel ega sulatusahi, vaid nagu sibul. Kihiline nagu kastisüsteem,” ütles Manona.

Venemaal valitseb kleptokraatia ja altkäemaksuvõtmine

„Venemaal valitseb kleptokraatia ja toimib KGB süsteem,” jätkas Krister Paris. „Et võtta matti, kust aga saab, ja hoida võimul maffiastruktuur. Korruptsioon toimib igal tasandil. Ma ei tea, kas Moskvas tuleb kellelegi pähe, et maksta liikluse rikkumise eest ametlikult trahvi.”

Manona sõnul oli üks nende sõber põhimõtteline inimene, kes tahtis trahvi maksta. „GAI militsionäär imestas, miks mees ei taha seda teha kohapeal. Sõber tahtis kviitungit. Jamps kestis mitu kuud. Ka juhiluba ja auto ülevaatust on võimatu saada, kui sul ei ole teatud summat sularaha kaasas.”

„Mõned militsionäärid tulid valge revolutsiooni ajal välja, et tahavad ausad olla,” nentis Krister. „Polnud võimalik. Tuli ikka „na tšai“ võtta.”

Parised tõid näite ühest eestlasest, kes pidas ilusalongi. Saksa täpsusega tegi ta kõik oma arust nii, nagu peab, kulutas meeletu summa sisekujunduse peale ja koostas isegi tuleohutuseeskirjad. Siis hakkasid tšinovnikud uurima, kas tuletõrjele on ikka makstud. Ametnikud väitsid, et salongi omanikul on tulekivid ohtlikud. Lõpuks inimene murdus, sest ei suutnud kogu aeg maksta.“

„Mis vahe on Aafrika ja Venemaa maksusüsteemil?” küsis Krister Paris. „Aafrikas katsutakse makse võtta nii, et rahaallikas jääks ellu. Aga Venemaal suretab tšinovnik väikeettevõtja altkäemaksudega välja.”

Moskvas on tavainimesel turvaline elada

„Räägime midagi positiivset ka,” võttis Manona Paris abikaasalt sõnajärje üle. „Mulle meeldib väga, et inimesed Moskvas arvestavad üksteisega ja käituvad nõnda ka eskalaatoris ja metroos. Kui naine on lapseootel, pakutakse talle kohe istet.”

Kord tuli Paristel metroos ainult paar peatust sõita. Nende laps oli kotiga Kristeri seljas. Mehele pakuti istet, aga ta ei tahtnud nii lühikeseks ajaks last ja kotti seljast maha võtta ja selle peale imestati.  Ka ühistranspordis pakuti neile lapsega kohe istet. Eestis mitte kunagi.

„Moskvas on palju parke ja pargiteed on talvel jäätunud,” lausus Manona. „Paned uisud jalga ja liugled. Jään neid pargiteid taga nutma.”

Kristeri sõnul on Moskvas turvaline elada. „Kogu kuritegevus ja korruptsioon käib palju kõrgemal tasandil. Tavainimesel on seal turvaline.”

„Oht on ainult liikluses,” sedastas Manona. „Pidin kolm korda tõmbama lapsevankri rohelise tulega tee pealt ära. Aga Moskvas tullakse alati appi ja tahetakse aidata.”

Manona meelest elavad inimesed omas väikeses mullis. „Linn on ju tohutult suur. Moskvalane võib öelda, et on elanud siin 16 aastat, aga naaberrajooni pole kunagi sattunud. Kui külla kutsutakse, kestab minek mitu tundi. Kui pärast öeldakse, et viskan su autoga ära, on targem metrooga minna, sest võid sattuda ummikusse.”

„Kas see on linnalegend, ei tea, aga olen kuulnud, et ka mõni Lasnamäel elav inimene pole kordagi Raekoja platsile sattunud,” naljatas Krister.

Parised elasid Moskvas töö tõttu üsna kesklinna lähedal. Kremlini jõudis jalgsi 35 minutiga. Nende kunagise elukoha juures on hiigelmošee – Moskva kõige suurem mošee, kus Manona sõnul pool tundi palvetati ja siis olid moslemid viuhti läinud. „Nelja aasta jooksul, mil käisin seal lapsevankriga ringi, polnud ohu- või siis vihafooni moslemite poole pealt kunagi tunda.”

Elurajoonis asub veel Hruštšovi turg, klooster, hullumaja ja miilitsajaoskond.

Neile, kes tahaksid minna Moskvasse nõukogudeaegset nostalgiat otsima, soovitasid Parised külastada VDNHd, rahvamajanduse saavutuste näitusepaviljone. Ka eestlaste lemmikraamatust – Bulgakovi „Meister ja Margarita” – tuntud Patriarhi tiigid ja Puškini platsi purskkaevud on ühed Moskva vaatamisväärsused.

Krister Paris töötab praegu ajakirjanikuna Eesti Päevalehes. Manona Paris on ajakirja Naised peatoimetaja.

Ajakirjanikud Manona ja Krister Paris meenutasid elu Moskvas. Foto: Ülle Kask