Marju Läniku kurbrõõmus lugu

Selle nädala kolmapäeval, 7. septembril oli Marju Läniku 65. sünnipäev ja selle puhul teleesilinastus ka Urmas Eero Liivi uus dokumentaalfilm Marju Länikust.

Margit Adorf

Sotsiaalmeedias olid režissöör Urmas Eero Liivi lehel filmi esilinastuse puhul üksnes toetavad kommentaarid – kes oli vaadanud filmi kaks korda, kes oli nutnud, kes oli hingepõhjani liigutatud. Tõsi, film on osava montaaži ja arhiivikaadrite kasutamisega väga emotsionaalne ja mõjus ka peategelasele Marju Länikule endale esmakordsel vaatamisel kinos Artis nii, et ta jooksis pärast seansi lõppu pisarais kinosaalist välja. Need ei olnud pettumuse pisarad, vaid ikka rõõm ja meeleliigutus.

Filmist võib jääda mulje justkui osalt oleks režissöör Marju tahtmistest üle sõitnud, kuid samas võib seal aimata ka seda, et lauljanna ise samuti püüdis filmi autori visiooni oma nõudmistega kärpida. Ekraanile on jõudnud kindlasti niisugune lugu, mis on sündinud erinevate kompromisside tulemusena. Selle loo kõige suuremaks plussiks on see, et vaataja saab aimu Marju Läniku loomusest, haprusest ja tugevusest. Saab kätte aimduse sellest, mis tunne on olla Marju Länik.

Film siiski midagi eriliselt uut ja põrutavat ei paljasta, me ei saa teada mingeid uusi nüansse ja detaile, sündmustest libisetakse üsna kiiresti ja pinnapealselt üle, pole kindlat fookust. Natukene kiiresti saame teada seda, et oli palju esinemisi ja oli palju reise, sestap ka suhted purunesid, et nendeks polnud aegagi, kuid täielikult puudu on analüüsi osa, räägitakse mida tehti, mis juhtus, aga see kõik jääb väga visandlikuks, ühtegi teemat õieti ei püütagi avada.

Näiteks räägib Länik, kuidas ta rändas Kuubas, Indias, käis esinemas Tšernobõlis. Aga see piirdub sellega, et: „Olin kuu aega Kuubas.“ „Olin kuu aega Indias.“ Tšernobõlist paar mustvalget fotot ja kaks lauset, et siis ei julgenud enam lapsi saada. Miks? Kas juhtus midagi? Kui kaua seal oldi? Kas oli tervisega probleeme? Missugused olid ettevaatusabinõud või kas neid üldse oli? Mida sellest teati? Miks ta sinna üldse läks, kas oli sunnitud minema? Kuidas Kuuba meeldis? Kui oli esimene välisreis Soome, siis mis emotsioone see tekitas Valgamaal sirgunud Nõukogude Liidus sündinud tüdrukus? Kas tekkis ka kiusatust emigreeruda? Jne. Minus ajakirjanikuna pulbitseb miljon vastuseta jäänud küsimust, kasvõi näiteks seegi, et Länik räägib, kuidas ta ise laulusõnu kirjutas – kas sahtlisse ka jäi palju, kas niisama luuletusi ka tuli, kas enne oli meloodia ja pärast sõnad, kas keegi kirjutas talle ka tellimuse peale lugusid, kas Moskvasse laulma minnes vene keeles laulda mingit tõrget ei olnud, miks teda laulval revolutsioonil näha ei olnud jne.

Ja siis veel see Anne Veski teema, mida filmis ei käsitletud üldse. Veskit kui Länikuga samal ajal sama suurelt gastroleerinud lauljat ei mainita üldse. Fännikirja lugedes ei ütle Länik seda nime isegi valju häälega välja. Mis teema sellega on? Ma saan aru, kui omavahel ei olda sõbrad, aga kui isegi ei suuda nime kõva häälega öelda, siis tahaks ikkagi mingitki tagamaad teada, miks? Kuigi, olgem ausad, ega selles filmis ei mainita teisigi Läniku kaasaegseid naislauljaid, näiteks Kare Kauksi, Thea Paluoja, Silvi Vraiti, Marju Kuuti, Leila Millerit jt. Jääb mulje nagu poleks Länikul iial üldse ühtegi sõbrannat olnud, ei muusikute seas ega väljaspool.

Seega, me näeme publikuna Marju Länikut küll, aga ega ta endale eriti ligi ei lase. Seda filmi on kiidetud just selle eest, et me näeme siin laulja lavalist poolt ja eraelulist poolt, aga see on puhas vale! Me näeme lihtsalt seda, kuidas Länik sõidab autoga ja kuidas esineja töö on raske, mõnikord kingad pigistavad, mõnikord on hotellituba jube urgas, aga me tegelikult ei näe sekunditki seda Marjut, kes ei ole parasjagu staari-laulja rollis. On härdaid hetki, isa mainimine võtab pisara silma, kuid sellestki loost ei ole midagi rohkemat. Isa oli tore. Punkt. Kõik muu tuleb vaatajal endal juurde mõelda.

Sellest hoolimata on film siiski vaatamist väärt, see annab kiire kaleidoskoopilise ülevaate Läniku lauljateest nii nagu laulja ise seda näidata tahab. Me näeme midagi natuke, aga me ei saa nähtule kommentaare. Ka mitte keegi teine ei saa selles filmis Läniku kohta sõna, siin on tegelaseks üksnes Marju Länik, üksinda. Filmis joonistubki kõige teravamalt välja just see üksinduse ja üksilduse teema, kuigi ka sellesse väga ei süüvita, siiski saab üksinduse motiivi pidada peamiseks, mis jääb Läniku elus tooniandvaks. Üksindust ja üksi hakkama saamist mainib lauljatar kõige enam. Võib-olla see ongi see, mille kaudu Länik end defineerib, ta on sooloartist, see sobib talle niimoodi. Ja kuigi ta inimestele naeratab ja on sõbralik, siis oma staarimaski ta ei langeta. Mulje temast on tähtis ja see mulje peab olema laitmatu. Plekitu ja nõrkusteta.

Filmi tugevaimaks kohaks on uus muusikavideo, mis on tehtud laulule „Jää kauaks mu juurde“. Tantsivad lapsed, vanad fotod, kaasaegne Marju Länik ja erinevad kehastused läbi aegade. Kaunis ja emotsionaalne, suurepäraselt sobiv kulminatsioon filmile haprast lauljast, kes püüab igas olukorras jääda vapraks ning endassetõmbunuks. Miks? Sellele küsimusele peab vastuse andma mõni teine, veel tegemata film.

Filmi „Marju. Südame kutse“ saate vaadata kas oma TV-pakkuja järelvaatamisest või jupiter.err portaalist: https://jupiter.err.ee/1608695575/marju-sudame-kutse