Marko Torm: andke endast ekstrapanus

14010093_10207136186178716_1741712403_n

Möödunud laupäeval toimus Rakveres üleriigiliselt tuntud Ööjooks, sündmus, mis sündis seitse aastat tagasi Marko Tormi peas ja südames. Ööjooksu korraldamine on tema jaoks ekstrapanus muutmaks elu maakonnas paremaks. Kuidas aga maakonnal tegelikult läheb? Kuidas saaks veel paremaks minna?

Katrin Kivi

 

„Lääne-Virumaa ja Rakvere elukeskkonnana on minu jaoks parim,“ rääkis 2 aastat maavanema ametikohustusi täitev Marko Torm. „ Ma olen siin lasteaias käinud ja kasvanud, vahepeal ära käinud ja tagasi tulnud. Mul on siin kõik olemas: Rakverest leidsin abikaasa, mu poeg kasvab siin. Meri on 30 km kaugusel, pealinnani 100 kilomeetrit. Siin on rohelust, kõrge tasemega kultuuri: teater, sport.“

Mida veel võiks tahta? Maakonna üheks suureks kitsaskohaks peab Torm tööjõu puudust. „Näiteks Rakveres on ettevalmistatud ja EASi poolt rahastatud Lennuki tööstusala, kus seni pole suuremat tootmist tärganud. Ka tarku töökohti peab looma. Targa majaga prooviti, kuigi tulemus ei saanud päris see, mida oodati.“

Tormi meelest pole küsimus niivõrd selles, et me ei leia spetsialiste, vaid see, mida saame spetsialisti perekonnale pakkuda. „Kas lasteaias on kohti, millist haridust saame pakkuda, samuti millised võimalused on huvihariduseks? Siin on väga tähtis roll kohalikul omavalitusel ja selle haldussuutlikkusel Paljudes nendes küsimustes on maakonnakeskuse naabervallad, vaat, et paremalgi järjel kui minu kodulinn.“

Teenuse omanik

Nii siis jõudsimegi jutuga haldusreformi vajalikkuseni.

Marko Torm rääkis, et mõistab inimeste hirmusid seoses valdade liitmistega, kuid pidas vajalikuks vaadata haldusreformi laiemat pilti. „Meil on puudu töökäsi. Oleme situatsioonis, kus Eestis kaob 5 aastaga tööturult 30000 inimest. Elanikkond vananeb, omavalitsuste haldussuutlikkus väheneb. Mina koos teiste maksumaksjatega soovin aga saada oma raha eest parimaid teenuseid. Väga tähtis on siin aru saada sellest, et elanikkond ei ole mitte omavalituse klient, nagu meil arvatakse, vaid teenuse omanik.“

Ent Torm tunnistas, et haldusreform pole võluvits, mida viibutades saabub valge rahalaev ja me kõik saame kohe kiiresti rikkaks. „Haldusreformi kaudu saame tulevikus pakkuda rohkem kvaliteetseid teenuseid elanikkonnale, professionaalsema ametkonna ja suurema investeerimisvõimekuse.“

Neil, kes muretsevad kogukonna tunde ja võimu kaugenemise pärast, polevat Tormi sõnul selleks põhjust, sest teeniduspunktid jäävad piirkondadesse alles ja kogukonnatunne on siiski piirkonna entusiastide, külaseltside ja kõikide aktiivsete inimeste teha. „Ma väidan, et kui inimesel on reaalselt vajadus vallamaja külastada, siis oleme kusagil teinud suure vea,“ arvas ta. „ITvõimekust tuleb veelgi tõsta ja inimene peab saama kõik vajaliku netiüleselt sooritada või küsida piirkondlikust teeninduspunktist abi“.

Kõik peavad muutuma

Kuigi maavanem pooldab nii haldusreformi kui ka riigireformi, on ta väga mures liigse tsentraliseerituse üle. „Pean väga vajalikuks, et tulevane nn regioonikeskus koos ametkondadega saaks olema Rakveres. Minu meelest on ohtlik, kui maakonda puutuvaid otsuseid ei tehta kohalikul tasandil. Tallinna ametnik ei mõista kohalikke olusid, ta ei saagi vastutust võtta. Probleeme ei mõisteta ja kohaliku elu tunnetus kaob.“

Isegi kui me praegu veel täpselt ei tea, mida regioonikeskus endast kujutab, milline funktsioon saab olema riigimajadel maakondades või kuidas muutub – suureneb omavalitsusliidu roll, üks on selge: kõik muutub ja peabki muutuma.“ „Iga muutus on reeglina algul valuline, sunnib meid mugavustsoonist välja. Sellele, kas muutus oli õige või mitte, saame kahjuks vastuse siiski alles aastaid hiljem“.

Kui kõik muutub, siis ilmselt ka meie ise? Mida maavanema meelest saaksime meie kõik endast anda, et elu meil siin Eestimaal järjest paremaks läheks? „Minu meelest poleks palju rohkem vaja kui väike ekstrapanus väljaspool pere kohustusi ja tööd,“ arvas Torm. „Vabatahtlik töö. Ööjookski sündis soovist midagi teha. Kes treenib lapsi, kes toimetab varjupaigas loomadega või hoolitseb eakate eest. Kui inimene saab tegeleda sellega, mis tal silma särama paneb, on meil rohkem õnnelikke inimesi ja saame ka rohkem tehtud.“